Üleeile ootas sünnitusosakonnas oma esimese poja sündi Triin (vasakul), kuna naise valud olid nõrgad, lootis ta enne sünnitama hakkamist koju puhkama pääseda. Ülemõde Viive Kaljuste tutvustas talle erinevaid abivahendeid.

Laste- ja naistekliiniku ülemõde Viive Kaljuste ütleb, et osakonnas pole alati nii rahulik, rekordina on ööpäevas ilmale aidatud 11 pisikest poissi-tüdrukut. “Ideaalne oleks, kui igas kuus sünniks ligikaudu 70-80 last, tegelikkuses on see arv mõnel kuul suurem, mõnel väiksem,” räägib Kaljuste. “Tavaelus kipub nii olema, et mõni päev pole ühtki sünnitust, kuid järgmisel on selle eest mitu.”

Uues majas töötatud poole aastaga on sünnitusosakonnaski jõutud tänapäevaste töötingimuste ja valgusküllaste ruumidega ära harjuda.

Küsimusele, kas keskkonnavahetus on personalile rohkem sära silmadesse toonud, on valves olnud ämmaemandal Piretil vastus varnast võtta: “Silmad särasid ennegi, puhtamates ja valgemates ruumides paistab see lihtsalt paremini välja.” Teine ämmaemand Kersti noogutab seepeale.

Ämmaemandad peavad oma töö positiivseimaks küljeks rutiini puudumist.

Aktiivsünnituse poolt

Peale osakonna välimuse on palju muutunud sünnitamisviisides. Mida aasta edasi, seda enam pooldatakse aktiivsünnitust, selle tarbeks on palatitesse muretsetud hulgaliselt abivahendeid.

Ämmaemand õpetab soovi korral igale sünnitajale, kuidas järi, kott-toole või ratastel kitse kasutada, kuid Pireti sõnutsi leiab iga sünnitaja omale kõige meelepärasema asendi siiski ise.

Uues haiglas on vannisünnituse võimaluski. Poole aasta jooksul on vastu võetud kaks vettesünnitust, aga vannis valutamas on käinud rohkem naisi.

Nii Kersti kui Piret lükkavad ümber müüdi, nagu oleks osakonna personal vähese kogemuse tõttu sellise sünnitusviisi vastu. “Pigem ikka naised pelgavad, meie ei aja kedagi vägisi vanni ega sealt välja,” kinnitavad meedikud. Piiranguid seatakse vaid siis, kui ema või lapse tervis seda nõuab.

Personali prioriteet on muuta kogu laste- ja naistekliinik võimalikult inimsõbralikuks, seetõttu paneb Viive Kaljuste patsientidele südamele, et kõigest positiivsest ja negatiivsest tuleks talle kindlasti teada anda. Niimoodi koostöös patsientidega saab täiustada sünnituse abivahendeid ja personalipoliitikatki muuta.

Rääkimine on oluline kogu sünnitusprotsessi juures, sest ämmaemandad pole mõtetelugejad ja tõenäosus meeldiva kogemusega koju minna on seda suurem, mida rohkem julgeb sünnitaja oma soove avaldada.

Siiani on suurem osa vastseid lapsevanemaid haiglas pakutavaga rahule jäänud. Pärnu sünnitusosakonna mainekusest kõneleb tõsiasi, et sünnitajaid tuleb siia väljastpoolt oma maakondagi. Läänemaa naised näiteks tahaksid Pärnus sünnitada, kuid ometi viiakse enamik neist Tallinna.

Selle põhjus võib Kersti meelest olla parem tee ja kiirem kohalejõudmine, kuid samal ajal on ta veendunud, et kui naine avaldab soovi kindlalt Pärnu tulla, ei viida teda vägisi mujale.

“Tihtipeale on sünnitaja kiirabi saabudes nii suurtes valudes, et tal on ükskõik, kuhu ta viiakse, peaasi et keegi aitaks,” arvab ämmaemand.

Esmassünnitajad pelgavad valu

Just valud on need, mida esmassünnitajad ämmaemandate sõnutsi kõige rohkem kardavad. “Pärast aga ütlevad paljud, et polnudki nii hull,” seletab Piret. Tulevastel lapsevanematel soovitab ämmaemand külastada perekooli loenguid, et end eesootavaga kurssi viia ja tekkinud küsimustele vastused saada.

Mõlema ämmaemanda jutu järgi peaks sünnitama tulema eelarvamuste ja kartusteta ning rõõmsa tujuga. Tuttavatelt kuuldud juttudega pole mõtet end üles kruvida, sest nii nagu kulgevad erinevalt rasedused, erinevad sünnitusedki.

“Neid naisi, kes ütlevad, et enam ei jaksa, sünnitage teie minu eest ära ja ma tulen hiljem tagasi, ikka leidub, kuid kuna tegu on pika ja aeganõudva protsessiga, on väsimus arusaadav,” räägib Piret. Selline tunne läheb aga üle ning ema jõuetuse ja viitsimatuse pärast pole ükski laps ilmale tulemata jäänud. Kogu selle vaeva korvab väike imelaps.

Nii nagu sünnitusosakonnas on sünnitaja pideva valve all, hoolitsetakse täie pühendumusega nii lapsevanemate kui uute ilmakodanike eest sünnitusjärgses osakonnas. Koju ei saadeta ema ja last enne, kui nad selleks valmis on, samamoodi ei sunnita kedagi vägisi haiglas olema.

Pärnu haigla on beebisõbralik haigla ning sünnitusjärgse osakonna personal teeb kõik, et propageerida rinnapiima ja selle vajalikkust lapsele. “Lutipudeleid meil siin pole, kui vähegi võimalik, üritame lapse ikka rinna otsa saada, sest see on talle parim toitumisviis,” pajatab Kaljuste.

Kuigi praegu on haiglas üks ämmaemand, kes imetamisprobleemide korral emale tuge pakub ja teda nõustab, võiks ämmaemandate Pireti ja Kersti meelest niisuguseid tugirühmi rohkem olla.

“Mujal maailmas on levinud, et korraldatakse vestlusringe lapsevanemate ja ämmaemandate vahel, et vanemad saaks küsimustele vastuse ja tunneksid, et neid toetatakse,” räägib Piret. Tulevikus soovitakse selliseid vestlusringe korraldada ka meil, selleks on vaja kirjutada projekte ja taotleda finantseerimist.

Kaljuste kinnitab, et sõbraliku koostöö nimel on Pärnu haigla ämmaemandad valmis andma endast parima.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0