Pärnu Endla teatri Küünis läinud nädalavahetusel esietendunud näitemängus “Martini ja Mary lugu” mängivad teiste kõrval Ago Anderson (vasakul), Lii Tedre, Jüri Vlassov ja Arvi Allik.

Näha midagi sellist, millega meid Lydia Koidula nimelise ajal teatri suhtes nõudlikeks hellitati. Seda enam, kui kujundajaks tuleb Aime Unt ja materjal on Iiri oma.

John Millington Synge’i tekst aga on sedavõrd naiivne ja üheplaaniline, et tulemus on kohe päris lapsik. Mis ei tähenda kaugeltki mitte, et nii otsene ja ühene õpetuseiva ja elutarkuse ette mängimine ja kätte jagamine kohe halb oleks. Vastupidi – tuttavlik ja oma on.

Siililegi selge

Normeti lavastus on sedavõrd eeskujulikult konservatiivne, et sobiks lavastamise käsiraamatusse. Peatüki alla “Kuidas lavastada vigurdamata ja avangardismita”. Nii, nagu Normet tegi, lavastatakse seda, mida silmas peetaksegi, mitte hüper-super-meta-variante igaühele iseseisvaks tõlgendamiseks.

Seekord pakutakse lihtsat ja siililegi selget lugu pimedatest, keda vägisi nägijaks väänamine üksnes õnnetuks käkerdab – vaatajat ei jäeta pimedusse kobama, vaatajat valgustatakse pimeda vanapaari näitel nii, et ta hakkab nähtut paratamatult oma eluga võrdlema. Isegi kui nähtu on väheke lihtsakene.

Mõtlema panemine aga ongi vigurdamist ja avangardismi mitte taotleva teatri mõte. Pole vaja kujundite-sümbolite vahel kroolides end lollina tunda ja etenduse vaheajal või järel seda teiste nõutute eest varjata.

Klassikalise lavastamise käsiraamatusse sobiks ka Kalle Kuninga valgusmeisterlikkus. Oi, kui hästi see töötab ja toetab, nii et midagi edasijõudnutele. Laine Mägi nõustatud liikumine võiks aga ses õpikus olla retsept algajatele, kuis kahe-kolme džiigisammuga selgeks teha, et käsil on iiripärane, ja seetõttu saab džiigides näidata nii rõõmu kui kurbust, pilget kui vaimustust.

Üsna lastekas on “Martini ja Mary lugu” sellepärast, et on naiivselt mustvalgena kirjutatud. Läbinähtav ja üllatusteta. Selle puuduse kõrvaldab Normet maitseka huumoriga – etenduse ajal ühe tegelase õlal jõude kõlkunud püss teeb ühe, õigesti ajastatud vaimukalt üllatava jõmaka.

Sedasorti süžeesid võib nädalavahetustel telerist vaadata. Nendega täidetakse laste päevi, kui ilm on halb või lapsed on haiged. Aga eks me ise ka oleme siin ühed alaliselt ja mitut moodi haiged lapsed keset krooniliselt saasta ilma, nii et sedasorti lastekas läheb hästi. Telekavas oleks hinnangu märgiks midagi plaksutava vaataja ja käsi rahulikult süles hoidva vahepealset.

Hea tahe on juhm

Ajal, kui käed seisavad süles, sest kõik on ettearvatav ja läbinähtav, vaadelgem väga kihvte kostüüme. Need on Aime Undil kujundatud praegu ka tänaval moekas ökostiilis. Iseäranis Lii Tedrele õmmeldud detailirohke fantaasiakubu äratab ka ise millegi sellise kombineerimise indu. Piret Raugi pruutkleit samuti. Ühtlasi võib mõtteplaanilistel raugetel jõudehetkedel imetleda naturaal-leidlikku lava. Keldi altar ja kiviring. Oksaraagudest istmemoodustised ja puit-pärg-kroonlühter.

Tegelastiku puhul on usutavalt õudne see tõsieluline tõde, et mitte keegi neist pole läbinisti hea. Kes on ilus, see kipub olema õelalt üleolev. Rõõmu väljendamiseks loodud naer pöördub rumalalt kurjaks.

Kusjuures algselt ilmselt mõeldud tütarlapselikult kohtlase koketeerimise lahendab Piret Rauk küpse naise kogemuse pealt – mis on kenas kooskõlas sellega, et nii Mary kui Martin on tekstis sisalduvast neljakümnele lähenevast mõnevõrra eakamad.

Karmilt tõene on, et rahva näiliselt hea tahe on juhm ja vägivaldne. Kobamisi heaks oletatu surutakse aidatavale peale suisa jõhkra karistusena. Ja igaühel on põhjust teisele korduvalt öelda: sa oled ise inetu ja su suuvärk on veel inetum.

Tedre ja Vlassovi nüansirikkus

Jahmatavaima paradoksina ei mõista isegi pühamees, et pimedana õnnelik olnud paar saab silmanägemisest õnnetuks. Vlassov ja Tedre mängivad filigraanselt välja selle, et näevad ka ajutiselt nägijaina rohkem käte, kõrvade ja kas või kolmanda silmaga ning et muudele meeltele tajutav maailm on oluliselt kaunim ja omam kui silmadega seletatav.

Pimedusega löödud pühamees gastroleerib külast külasse ja arstib sunniviisil neid, keda ta ei tunne, kelle olemust ega vajadusi ei adu. Mis eriti jabur – pühamees solvub ja sajatab. Tekib küsimus, miks Jumal säherduse tujuka tobu palveid üldse kuulab.

Ent sedasorti miks-küsimused tekivad teksti tõttu. Arvi Hallik teeb oma rollitöö väga asjalikult. Just sellise vana hea Pärnu teatri tehnikas ja laadis.

Näidendi sisu kesisuse omakorda korvab Tedre-Vlassovi nüansirikkus. Seda on vägagi mõtet vaatama minna, kuidas nood küpsed meistrid ühendavad kõrge ja madala, alandliku ja väärika, hädatseva ja võimuka, ilusa ja inetu.

Füüsilist inetust toetab grimm – Ivi Smeljanski, Karina Sauväli ja Sirle Teeäär võiksid olla selle eest tagumiselt esimesele kavalehele kolitud –, mis tekitab assotsiatsioone ja paralleele “Eesti ballaadide” kunstkolestatud vägede valitsemisega.

Ja juttu jätkub kauemaks. Seda seespidist juttu iseendaga, mille äratamiseks me ju kunstielamusi hangimegi.

Martini ja Mary juhtum õhutab endalt küsima, kas meie elame tegelikult koos üksteisega või kujutlusega abikaasast, sõbrast või ka oma lihasest lapsest. Armastame ja imetleme ideaali või tegelikkust – mida märgata ja hinnata oskame? Vastuse järele saabub ka küsimus, kas nõuame ilu ja täiuslikkust ainult teistelt või märkame-mobiliseerime juhtumisi vahelduseks ka iseennast.

Mis peamine: kas meie oleme valinud õige elulaadi või piinleme samuti teistele meeldida ja toimida nii, nagu peab ja rahvas eeldab. Mõni Martin ja Mary ongi siia ilma sündinud selleks, et pimedana tee ääres istuda ja porgandit närida, kuulmise järgi naabrite lambaid-kanu-koeri jälgida ning armastada kujutlust endast ja teineteisest.

Kui selline “mõni” saab nägijaks ning on sunnitud vastavalt võimetele tööle hakkama, tuleb tal lootusetult ennast haletsev, isekalt ahastav nutt peale ja ta muutub oma hädas palju koledamaks, kui oli puudega. Puud ja puuded – eluks vajalikud ja sobivad mõlemad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1.91