“Aida” pakkus koori- ja orkestrimuusika elamusi

, laulja ja literaat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pahelise karismaga Amnerise laulda on “Aida” kõige läbikomponeeritum, psühholoogiliselt pingestatuim ja kauneim partii. Inesa Linaburgytè esitus muutus ooperi arenedes üha paremaks.
Pahelise karismaga Amnerise laulda on “Aida” kõige läbikomponeeritum, psühholoogiliselt pingestatuim ja kauneim partii. Inesa Linaburgytè esitus muutus ooperi arenedes üha paremaks. Foto: Leedu rahvuslik ooperi- ja balletiteater

Seitsmendad Pärnu ooperipäevad tõid Pärnusse Leedu rahvusliku ooperi- ja balletiteatri ning Giuseppe Verdi “Aida” – ooperi, mis 24. detsembril 1871. aastal suurejooneliselt Kairo ooperimajas esietendus.


Edu saadab “Aida” lavastusi kõikjal maailmas tänini, erand pole Pärnu kontserdimajagi.

Paljud muusikakriitikud on väitnud, et enim läbikomponeeritud on ooperis just Amnerise partii, ja ajaloost on teada, et algul plaanis Verdi ooperile nimeks panna “Amneris”, hiljem jäi helilooja siiski “Aida” juurde.


Dirigent, koor, orkester ja Sigutè Stonytè

Leedukate “Aida” on pompoosne ja monumentaalne. Paraku on lavastus mõeldud tunduvalt suuremale lavale, kui on Pärnu kontserdimajas. Seetõttu oli esinejate puhul tajuda kohatist ebakindlust ja hajevil olekut, mis etenduse muusikalist kvaliteetigi mõjutas.

Neid ebakõlasid aitas siluda meie kontserdimaja tõepoolest oivalise akustikaga saal, mis lauljale juba iseenesest vastu heliseb.

“Aidas” on oluline osa täita kooril ja just koor oli kõnealuses etenduses väga tugev (koormeister Ceslovas Radziunas).

Kui rääkida õhtu säravamatest hetkedest, tuleb eelkõige peatuda märksõnadel “koor”, “dirigent” ja “orkester”. Head ooperikoori ei kuule just sageli. Siinkohal au ja kiitus Leedu rahvuslikule teatrile!

Solistide kooslus oli kirev. Teistest eristus Aida osatäitja Sigutè Stonytè, kes oli üks parimaid Aidasid, keda viimastel aastatel Eestis kuuldud. Stonytè suurepärased piano’d, kaunis legato ja professionaalsus olid meeldejäävad, eriti Aida kolmanda vaatuse aarias, duettides Radamesiga ja neljanda vaatuse finaalduetis. Piano-lauljana Stonytè suisa lummas, samal ajal suutis ta hetk hiljem kuuldavale tuua õhtu kandvaimad ja absoluutselt forsseerimisest vabad forte’d.

Paraku ei pakkunud Radamesi rollis esinenud Oleg Kulko talle väärilist konkurentsi. Etenduse arenedes Kulko hääl küll stabiliseerus ning kolmas ja neljas vaatus kõlasid kenasti, kuid ooperi alguses oli tenoril palju tegemist, et tonaalsuses püsida. Kulkol on uhke hääl võimsate ülemiste nootidega, kuid probleeme stabiilsusega.


Pahelisus ja karisma

Amneris (Inesa Linaburgytè), kelle laulda on ooperi psühholoogiliselt enim pingestatud ja minu arvates ilusaim partii, oli võimukas, meelas ja kohati paheline. Midagi pole parata, armastus teeb inimesed sageli paheliseks ja targad lolliks. Linaburgytè puhul võib rääkida uhkest ülemisest registrist ja suurepärasest rinnatoonist, mida ta alumises tessituuris rohkesti tarvitas. Kohati mõjus Linaburgyte nagu dramaatiline sopran.

Amnerise partii on keeruline nii muusikaliselt kui psühholoogiliselt. Mida enam ooper arenes, seda paremaks Linaburgytè muutus, eriti õnnestunuks võib pidada neljanda vaatuse stseeni Radamesiga.

Häiris tema registrite ebaühtlus ja lahtine toon, mida tohib küll lubada, ent mis siiski peaks mahtuma kindlaks kujunenud hea maitse piiridesse, kuigi nüüdisaegses ooperiteatris on seegi küsitav.

Säravalt ja uhkelt esitas ülempreester Ramfise rolli pärnakatele hästi tuntud Vladimiras Prudnikovas, kelle puhul võib rääkida tema erilisest karismast, mis täidab kogu lava niipea, kui laulja estraadile ilmub. Ega asjata ole Prudnikovas üks legendaarsemaid basse Leedu vokaalmuusikas.

Amonasro (Dainius Stumbras) on küll korralik laulja, aga tema rollilahendus jättis ilmetu mulje.


Küsimusi tekitav apelsin

Lavastus ise mõjus konservatiivselt ja väärikalt. Uudsed momendid, eelkõige helilooja Giuseppe Verdi sõnatu tegelaskuju (Aleksandras Vizbaras) sissetoomine, olid huvitavad ja leidlikud. Mõtlema pani Verdi tegelaskuju Aida ja Radamesi saatusenööri ühendades, samuti kolmandas-neljandas vaatuses ooperis toimuvat sõnatu jälgimisega saatva uitajana.

Siinkohal on tugevaks küljeks lavastaja Jonas Jurasase ja kunstnik Adomas Jacovskise loodud sümbolid, olgu selleks armastuse brutaalne nöör, mida Amneris oma kallima ümber punus ja mida ta sealjuures paraku ise kandma pidi. Või verine rätik, millega vaarao (Vytautas Bakula) Amnerist ja Radamesi ühte köitis. Või kummaline apelsin, mille sümboolsuse sügav sisu siinkirjutale küll arusaamatuks jäi, ent mis ometi tekitas sedavõrd palju küsimusi, et sellest pärast ooperi lõppu kuluaarides räägiti. See iseenesest on klassikalise ooperi puhul nii või teisiti saavutus ...

Orkestrit ja dirigenti tahan kiita. Tegu oli muusikaliselt suurepärase tööga, vaatamata sellele, et mõni solist (eriti ooperi alguses) teatud temposid välja ei kandnud. Martynas Staškus on just nimelt väga hea ooperidirigent, kelle üle võib uhkust tunda iga ooperiteater. Tänu temale orkester helises.

Pärnakatele on Pärnu ooperipäevad taas ühe elamuse kinkinud. Hea, et midagi niisugust koju kätte tuuakse – just selles peitub nende päevade suurim väärtus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles