TOOMAS VOLL: Kui ma saan Pärnus laksu päikest, tunnen kohe, kuidas mul läheb aku täis

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kilingi-Nõmme põngerjast kuldsesse ikka kasvanud Toomas Voll on nagu tabamata ime, üliandekas laulu- ja muusikaõpetaja, kes tunnustusena oma tööle võtab täna õhtul vastu Pärnu Rotary klubi Valgre pärandi auhinna.
Kilingi-Nõmme põngerjast kuldsesse ikka kasvanud Toomas Voll on nagu tabamata ime, üliandekas laulu- ja muusikaõpetaja, kes tunnustusena oma tööle võtab täna õhtul vastu Pärnu Rotary klubi Valgre pärandi auhinna. Foto: Andres Adamson

Üheshingamisele ärgitanud juubelilaulupeol tõusis Toomas Voll sadade tuhandete kohal- ja kodusolijate silmapaaride all dirigendipulti ning tõstis käed, et juhatada segakooride esituses põimikut Raimond Valgre lauludest. See põimik läks rahvale hinge, sest Valgre on aegumatu.


Täna õhtul toimub Pärnu kuursaali kõlakojas tavaks kujunenud festival “Kummardus Valgrele” ja Pärnu Rotary klubi annab üle Valgre pärandi auhinna, arvult seitsmenda, selle pälvib Toomas Voll. Viiendal festivalil 2006. aastal pärjas klubi väärika auhinnaga Volli ühte tuntuimat õpilast, Kilingi-Nõmmest pärit Liisi Koiksonit helilooja loomingu meeldejääva interpreteerimise eest. Nüüd on järg õpetaja käes.


Toomas, öelge, milles on Valgre fenomen? Pole ju eestlast, kes ei teaks kas või mõnda tema laulu, ja rajatagusedki muusikud satuvad Valgrest vaimustusse.


Loomulikult, iga eestlane teab kas või ühte Valgre laulu, arvan, sest eestlasele on omane natukene nostalgiline sentiment. Raimond ju vajutab oma loomingus – tundeline inimene ja lüürik, nagu ta oli – just sellele. Rahvamuusika on ka natuke kas minoorne või sentimendis kinni, meil ei ole seda Ladina-Ameerika või Itaalia hopladii-hopladaa elamise stiili, et kõik on tempokas ja hästi rõõmus. Aga eestlasel on olemas ajalooliselt selline natukene kurblik sentiment ja lüürika.


Viimasel, 25. üldlaulupeol, juhatasite Valgre põimikut. Miks just teie?


Heli Jürgenson, kes oli segakooride liigi juht, arvas repertuaari moodustamisel, et minu ampluaaga sobiks Valgre. Olen ju Valgret elus nii palju teinud.
Minul ei olnud võimalik seda ise otsustada ja ausalt öeldes ei olnud ma sellest popurriist teadlik. See oli tehtud Gaudeamuse laulupeole juba varem ja tudengikoorid olid seda Tartus esitanud, aga see oli minu jaoks vigane. Selles mõttes, et seal oli palju rütmivigu, eesti keele vältevigu ja svingilikkust oli vähe. Tõnis Kõrvits tegi popurrii nagu nullist ringi, töötasime selle täielikult meid või mind rahuldavamaks, et see sving hästi hõõguma hakkaks. Laulupeol oli kena kuulata küll, kui emakeeles kõik õigesti toimis, svingilikkus oli sees ja see karakter. Nii et jah, sellega sai tööd tehtud hoolega, muutus nagu oma lapseks. Ja väga armsaks.
Eriti tore oli maakondlikes eelproovides kogeda, kuidas inimesed Valgret avastasid ja milliste väikeste nippidega on võimalik inimene panna teistmoodi musitseerima. Võib-olla väga omane see sving meile ei ole, aga tulemus oli ju suurepärane.


Valgre tuli laulupeol kordusele, sest läks hinge, ja järgnes menu.


Tuli. Aga kui kolmeminutilise loo võib dirigent kunstilise juhi armust ja peo üldpikkust arvestades korrata, siis mul oli teos seitse minutit ja kümme sekundit pikk. Läksin üles tagasi, esimene reakstioon oli: neile meeldis, kõik toimis! Ütlesin neljas ja näitasin näppudega number nelja, aga vastu kostis mmmmm – nad oleksid tahtnud nullist lükata, algusest lõpuni uuesti laulda.


Olete olnud mitme noorte- ja 1999. aasta üldlaulupeo üldjuht. Mis tunne on tõusta üldlaululpeol dirigendipulti?


Äge! Võimas!


Teile vaatab vastu mitu tuhat silmapaari laulukaare alt.


Vaat, ei olnud esimene kord ju, aga neid silmapaare ei ole kunagi nii palju olnud. Olen juhatanud lastekoore või neidudekoore ja nüüd segakoore, lauljaid oli peaaegu kümme tuhat. See oli suurim mass vastas, nii et uhke, võimas tunne.
Ja tekib korraks seegi tunne, et ainult mina saan kas ebaõnnestada või õnnestada seda üritust. Nüüd, palun, tee, näita! Selline energia kokkujooks on. See on nagu keravälgu fenomen, kõik see energia on ühes pallis ja nüüd pead selle nagu laiali saatma. Selline tunne valdab hetkes, et nüüd ja praegu – kas teed ära, mees, või ei tee.
See on tohutu energia kontsentratsioon. Vaatan: meie lugupeetud, austatud dirigendid närveerivad enne pulti minekut, käed käivad, löövad mõttes laulu veel läbi. See on vastutus, eriline vastutus.


Kuidas teie keskendute enne niisugust erilist vastutust? Kaks-kolmsada koori korraga juhatada.


Proovipäeval läksin pulti ja mulle tehti selline aplaus, et … See oli koht, kus meil tekkis omavaheline sünergia kooride, lauljatega. Tegelikult nad ise süstisid mind niivõrd täis seda energiat, juba maakondades proovides toimus justkui omavaheline armumine. Nad töötasid nii hästi, tekkis usalduslikkus.


Kust te oma energia saate? Tulete Rüütli tänaval vastu ja aina naeratate.


Silvia, me elame nii kuradi vähe! See on üks viiv, mida me nutame!


Kuidas te ennast autota inimesena Eestimaa peal jagate? Üks proov siin, teine koor seal.


No ikka meie bussifirmad on kõige armsamad liiklusvahendid mulle.


Busse sõidab siis veel piisavalt?

Mulle meeldibki bussiga sõita, mul on käed vabad. Näiteks igal kolmapäeval sõidan Viljandisse kammerkoori proovi ja tõsiselt töötan, võtan lauliku välja.
Või lähen Tallinna tegema üle-eestilise neidudekoori vilistlaskoori proove – mul on jälle kaks tundi rõõmsalt aega. Olen ju suur Idamaa filosoof, mõtlen, haun välja igasuguseid projekte, kombinatsioone kontsertideks, et oleks teistmoodi ja huvitav. Kogu aeg mõtlen, mõttetöö on hea töö. Aga roolis oled kogu aeg pinges.


Ikkagi, see sisemise energia küsimus. Kust te seda saate, et jagada endast väljapoole sära nii koorijuhi, muusiku kui heliloojana?


Jah, paljud küsivad, kust ma selle energia saan, kus välja puhkan. Aga kui saan Pärnus laksu päikest, tunnen kohe, kuidas mul läheb aku täis. Kohe! Ja mul läheb aku täis sellest, kui midagi läheb hästi. Läheb kontsert korda, mõni konkurss hästi, saan mingi projektiga maha või kuulen, et kultuurkapital on eraldanud mõnele mu üritusele raha, siis olen nii õnnelik, et saangi uut energiat.
Mul on Pärnus jälle üks järelkasvu variante – mudilaskoor. Kasvame kohe lastekooriks. Mu enda kooli mudilaskoor, oleme ametlikult kultuuriselts Culture, registeeritud Pärnu kultuurimaastikul. Ja kui nendega proov tuleb, on niimoodi, et nemad on nagu vedrujänesed ja mina, vana inimene, olen nagu vedrujänes, hüppan ja kargan nendega koos ja teen tralli-valli. See on tohutu energia, mis lapsed annavad!

Nad on vahetud, sellepärast.

Ja mina, kui ma olen tühi, korjan nagu vampiir nendelt vaimuenergiat, ja nemad annavad vahetutena seda lahedalt.


Arvukate tunnustuste hulgas on teil Saarde valla aukodaniku tiitel ja elutöö preemia 2008, teie juured on seal ja sünnilinnas Kilingi-Nõmmes kõvasti kinni?

On küll. Mul on nii kurb, et ema-isa on Saarde kalmistul …
Olen aastaid Kilingi-Nõmmes olnud tegev ja kodulinnale elanud ning pean ennast ikka väga Kilingi-Nõmme kodanikuks. Meedias ja igal pool räägin, et olen Kilingi-Nõmme poiss, sealt juurtega, ma ei räägi, et Pärnu.
Minu suurimad tembud noorena jäid ju kõik Kilingi-Nõmme perioodi. Ja kogu muusikaelu kujundamine aastaid seal ja Tihemetsas. Ainult kurb on sellest, et õde Anu elab mujal. Et meie vanem vend Tõnu lahkus paar aastat tagasi, on elav kontakt nagu röövitud minult, kuigi vennapere on seal linnas.


Kas tunnustused ja tiitlid, mida olete saanud ansambli- ja koorijuhina, heli- ja laululoojana, on innustav jõud või võtate neid juba niimoodi, et jälle üks aukiri, medal, auhind, mida iganes?

Olen sellise väga hella ja õrna hingetraadi või hingekellaga inimene, et sageli mõtlen: huvitav, miks mina? Miks mitte keegi teine või kolmas? Tunnen vahel süümepiina, et miks mulle, ega see ole sellepärast, et nüüd hakatakse ühte auku lahmima, et näed, ühele inimesele on antud seda, toda või kolmandat, nüüd antakse juurde ja juurde. Aga kui ma väikese analüüsi teen, mõtlen, et see otsus oli ju vaatajate silmades. Siis rahunen ja lepin.


Millisest põhimõttest lähtute, millist põhijoont järgite?


Põhimõte …? Kõik, mis sa teed, teed endale. Kõik, mida sa teed head või halba, tuleb sulle tagasi. Kui soovid head, oled positiivne ja aus, pead lugu teistest, saad selle tagasi. Olen hakanud seda tunnetama, et see ongi nii.
Negatiivse mõtte väljalaskmine tuleb bumerangina tagasi. Ja kadetseda ei tohi! Kadetseda ei tohi, kui kellelgi on hästi. Vastupidi! Sa ju ise tabad väga hästi ära, mis selle taha mahub, milline panus ja töö. Kui teisel läheb midagi korda, pead aru andma, et see inimene on selle nimel nii palju teinud. Et see on ainult rõõm, kui kellelgi läheb hästi.


Kas teil on hobisid, näiteks paljud loomeinimesed peavad mesilasi, nokitsevad midagi vaikselt, koguvad miskit? Või elategi ainult muusikas ja muusikale?


Tegelikult jah! Aga mulle meeldib väga mere ääres istuda.


See on lõõgastav, aga …?

Teate, olen hakanud elus kõike korjama. Lapsena tikutoosietikette, siis olid margid, aga kõik need korjamised on lõppenud. Korjasin ka huvitavaid topse, kohvikruuse. Tõin väljamaalt igast riigist kohvikruusi ja neid on palju kingitud. Oli aeg, kui Eesti Vabariik tuli, kõik firmad ja asutused tegid kruusi.
Nii, kuidas sa seda esinejat tänad? Meie oleme ikka need, kes on olnud raha mõttes natukene kauge seltskond, kultuurirahvas ei ole rahaliselt kunagi nii väga tasustatud. Siis oli hea esinejale anda pastapliiats ja kohvitass. Jumal, neid sai mul kakssada kokku! Olen nagu Ivi Eenmaa – korjan kohvikruuse. See buum on läbi, nüüd ma ei tea, mis see järgmine on, mida ma veel korjan.


Kuidas te oma aega jagate? Märkmik kogu aeg ees, kellaajad kirjas?

Punktuell! Kõik käib läbi aja, minuti pealt. Kõik on arvel. Logistika on hästi täpne.
Koolitusse, solistiõppesse murrab ikka rohkem ja rohkem noori, aga ma ei jõua neid füüsiliselt vastu võtta. No ei ole kahte mind! Ennast kloonida ei ole võimalik. Ajaliselt mingi valemiga välja ei tule, kuigi solistiõppesse on suur tung.


Juubelikontserdi andsite läinud suvel. Oli see teil eesmärk omaette, et kui saan 50, siis ainult lavalaudadel?


Mõtlesin, et 75 ei tule.


Miks?

Mõtlesin niimoodi vaikselt, et ahelsuitsetaja, nagu ma olen, ja enesepiitsutaja ja selline energeetiline inimene, et ma 75 võib-olla ei näe. Mul olid kollektiivid, keda lavale panna, oli, mida näidata, ja mõtlesin, et kõik koorijuhid, kes on vähegi tegevuses ja paistavad kuskile maale välja, on ikka nii teinud. Mõni teeb 60 puhul ka, aga ma ei pea seda eesmärgiks. Tehtud see juubelikontsert sai ja minu meelest oli päris armas.


Peate olema sisemiselt väga tugev isiksus, sest need, kes pühendavad ennast oma andele, panustavad teistele, maksavad lõivu oma isiklikule elule. Kas see, et te ei ole pereinimene, vaevab teid?


See leppimine on tulnud läbi aegade – nüüd juba. Eks neid õnnetuid armastusi oli ka nooruspõlves, aga … Ongi niimoodi, et see rabamine kujunes elamisviisiks. Ja vaadake, tegelikult on ikka raske küll, muutud selles mõttes natukene egolikuks persooniks, et sul on vaja kogu aeg iseendaga tegelda. Kogu see protsess paika panna ja ajaliselt. No mis pereinimene ma olen, kui tulen öösel koju ja hommikul lähen.


Ja mõnikord ei jõua koju magamagi …

Ja mõnikord pole sedagi. Otsustasin oma elu selle käekirja kuidagi nii varakult, see läks nagu lukku, et pühendusingi muusikale, loomingule.


Andekate ja tegusate inimeste puhul ajavad kõrvalseisjad tihti töö tulemuse ja iseloomu segamini. Kas olete sellist nii-öelda hindamist kogenud oma pingelise töögraafiku juures?


Seda näeb, jah. Tegelikult olen vahel provotseerinud oma lauljaid, et öelge, kas ma tõesti mõjun kurjana. Eeeeiii, kes seda ütles! Tähendab, nemad lepivad sellega, sest ei ole võimalik kollektiivi juhtida teisiti, kui on kord, korrastatus. Kõik maailma suured asjad on ainult läbi distsipliini ja korra saanud toimida.
Nõuan kellatundmist. Kasvatan noori inimesi – tunne kella, pea teistest lugu, sest oled kollektiivi liige. Kollektiivi liikmel peab olema vastutus, ja nad mõistavad seda suurepäraselt. Oma lauljad kindlasti.
Nüüd ma kujutan ette, et kellelegi kõrvalt tundub: appi, milliste vahenditega Voll töötab! Aga minul emotsioonid lendavad enne, kui mõte järele liigub, võin öelda lennuka suuvärgiga midagi, aga ma ei mõtle seda kunagi halvustavalt, alandavalt ega mõnitavalt. Olen Kaksik – neil on ju see õhu märk –, olen kiire ja lipsabki kurat läbi. Kuid hullem oleks, kui ilusa grimassiga ütleksin midagi väga karmi. Minu arust on see jubedam, tapab inimese.
Ühel päeval oli raadios huvitav saade, räägiti, et Ird ja Panso olid nõudlikud. Nõudlikud! Aga jäi mulje, et nad on kurjad. Nende hääletoon oli lihtsalt selline.


Nõudlikkusega tulebki tulemus.

Muuga ei tulegi!


Öelge, mida te inimestele andestate?

Variserilikkust ma ei andesta. Aga mida ma andestan? Ma ei saanud iseendaga hakkama teatud eluperioodil ja mul ei olnud vahepeal sõprade hulgas nagu sellist …


… toetavat õlga?


Toetavat õlga, sest kui inimesed saavad aru, et sa ei saa iseendaga hakkama, nad hoiavad sust eemale. Millegipärast.


Selle asemel et tulla ja abi pakkuda?

Jah. Aga ma nüüd ise, teades oma nõrku külgi ja apse elus, olen andestanud neile kolleegidele või koostööpartneritele, kes on mind alt vedanud. Olen neile andestanud, kui nad on …


… mingisse kriisi langenud?


Nad peavad selle abikäe, mis neile välja sirutatakse, vastu võtma. Nad ei tohi seda hüljata. Tegelikult on abi vaja ja oleksin hea meelega abiline, aga see teine pool peab mõistma, et talle pakutakse abi.


Kellest moodustub teie sõpruskond?


Mu sõpruskond ei ole väga arvukas väljaspool muusikaringkonda. Ja loomulikult jäävad sellesse lähedased ja suguvõsa – see on mulle väga tähtis.


Mainisite, et käite mere ääres, saate sealt lõõgastust ja hingekosutust. Aga kus on teie turvapaik?


Mu õe Anu juures, seal leian ülima rahu. Õde on minu hingearst olnud kogu elu. Ta on väga tark naine, väga tugev psühholoog. Tal on Uulus mererannal männimetsa all kodu.
Teine koht, kus saan hingerahu, on heade tuttavate juures Käsmus.


Tugevatele isiksustele ei andestata, et nad ei ela nagu teised, ei ole nii-öelda keskmised eestlased. Nad ei vasta mõttestandarditele. Kas hinnangulise mõõdupuu alla mittemahtumist on raske taluda?


Mind jätab selline snobism külmaks. Absoluutselt! Selline materiaalne eputamine mind ei e-ru-ta-gi.


Meie, ühe põlvkonna inimesed, teame Dunajevskit ja seda, et meil laulud aitavad elada, võita, laul kui seltsimees toetab meid teel. Kuidas selle lauluga siis on, aitab ikka elada?

Muidugi aitab! Absoluutselt aitab. Kas teate mõnda rahvust, kes ei laulaks?


Ei tea!

Ei tea! Nii ongi! See on keel, mida kõik mõistavad äkisti ja kohe. Vaat seal tekib see konsensus, laulus saadakse kokku.

CV
*Sündinud Kilingi-Nõmmes 17. juunil 1958.
*Uulu põhikooli muusikaõpetaja ja omanimelise laulukooli juhataja.
*Lõpetanud Pärnu lastemuusikakooli, õppinud Tallinna riiklikus konservatooriumis muusikapedagoogika-koorijuhtimise erialal.
*Töötanud Tihemetsa sovhoostehnikumis, Pärnu KEKis ja Kilingi-Nõmme klubis ning Kilingi-Nõmme gümnaasiumis muusikaõpetajana.
*Juhatanud Pärnu KEKi kammerkoori, Pärnu kammerkoori Ave Canto.
*Üle-eestilise neidudekoori Leelo asutajaliige ja 1996-2006 dirigent.
*Pärnu neidudekoori Argentum Vox ja Viljandimaa kammerkoori peadirigent.
*Kultuuriseltsi Culture ja mudilaskoori dirigent.
*Pärnu rahvusvahelise koorifestivali juhatuse liige.
*Oli 1997, 2002 ja 2007 noorte laulupeo- ning 1999 üldlaulupeo üldjuht, 2009 üldlaulupeol juhatas segakooride esituses põimikut Raimond Valgre lauludest.
*Koostanud ja avaldanud kaks laulukogumikku: “Laulud” (2002) ja “Laula või ise” (2007).
*Pärnumaa vapimärgi kavaler 2003.
*Presidendi annetatud Valgetähe V klassi teenetemärk 2008.
*Saarde valla aukodanik ja suure vapimärgi omanik 2008.
*Pärnu Rotary klubi Valgre pärandi auhind 2009.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles