Ränk majandussurutis on toonud masendust tuhandetesse Eesti peredesse, mure ning ebakindlus tuleviku ees ühendavad praegu ettevõtjaid ja poliitikuid, töö kaotanud inimesi ja töötegijaid, pensionäre ja alles ellu astuvaid noori.
Jüri Pihl: Ei ühiskonna lõhestamisele!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelarvetulude järsu kokkukuivamise tõttu on valitsus üle poolteise aasta tegelnud riigi kulutuste mahalõikamise ja lisatulude leidmisega. Siinkohal on põhjust tänada Eesti rahvast, kes üldiselt on paljud valusad kärpeotsused kannatliku meelega ja mõistvalt vastu võtnud.
Inetu kärpedraama
Viimaste kuude kärpedraama on läinud päris inetuks. Valitsusliidul oleks nagu vähe käibemaksu tõstmisest, mis suruti riigikogus üleöö ja põhiseadusele vilistades läbi ning mida nüüd tagantjärele ülbelt õigustatakse.
Pean lausa ohtlikuks pensionide ümber toimuvat, mis mitte ainult ei näita valitsuse peataolekut ja saamatust, vaid võimendab ühiskonnas niigi valitsevaid pingeid. Mõni juhtpoliitik eesotsas kaitseminister Jaak Aaviksooga on avalikult teatanud, et pensionid on riigikassale kõige suurem koorem ja mõistlik oleks neid langetada.
Nii-öelda riigimeestele assisteerivad vähesed koalitsiooniga soojades suhetes ettevõtjad ja teadlased ning võimuliidu tuntud siseopositsionäärid, kes justkui võistleksid omavahel, kes suudab pensionäride suunas jõhkramalt lajatada. Selle taustal ei mõju veenvalt peaminister Andruse Ansipi järjest ebakindlamad kinnitused, et “pensionide kallale me ei lähe”.
Mida peavad tundma oma elutöö teinud eakad, kellele aina tuletatakse meelde, et nad on liigsed, et nende pärast ei saa Eesti eurot? Mulle on mitu eakat inimest kurtnud, et uudised stiilis “langetame - ei langeta pensione” on neilt röövinud une.
Paljud pensionärid aitavad kasvatada oma lapselapsi või toetavad tööta jäänud lapsi. Neile on eluliselt vajalik iga pensionipäeval rahakotti laekuv kroon. Või tahavad pensionialandajad seada kahtluse alla Eurostati äsjase raporti, mille kohaselt kolmandik Eesti pensionäridest elab vaesuses?
Eesti vajab kodurahu
Aprillikuise pensionitõusu tagasipööramine või pensionidest senisest veel suurema tüki äratõmbamine oleks täiesti arulage olukorras, kus valitsejatel puudub visioon pensionisüsteemi ja laiemalt kogu sotsiaalpoliitika pikaajaliste muudatuste suhtes.
Nörritamine ei puuduta ainult pensionäre. Segased sõnumid eelarverindelt on viimas hingerahu õpetajatelt, arstidelt, politseinikelt ja päästjatelt, kelle kohal samuti ripub kärpekirves.
Oma rivaalitsemise, otsustamatuse ja mõnest valimislubadusest krampliku kinnihoidmisega on võimuliitlased asunud ühiskonda lõhestama. Toompeal vinduv debatt vastandab praegu selgelt üksteisele noori ja vanu, töötuks jäänuid ja töötegijaid ning eri ametite pidajaid. Kas tahtlikult või tahtmatult, aga suudetud on luua hirmuõhkkond.
Raskel ajal ootavad inimesed riigijuhtidelt kindlameelset juttu, millesse võib uskuda, ja ausaid põhjendusi, miks üks või teine samm astutakse. Ennekõike lasub see kohustus peaministril, kes näib olevat püssi põõsasse visanud. Rahva rahustamise ja valitsuse juhtimise asemel eelistas Ansip suvel pikalt puhata ja rulluisutada. Lõpuks pages ta Aaviksoo kirja eest lausa välismaale päikesevanne võtma.
Kindlasti ootavad inimesed valitsuselt tulevikku suunatud strateegilist tegevusplaani, millest unistab Aaviksoo ja mida paraku kusagilt ei paista. Eri huvigrupid - ettevõtjad, haridus- ja kultuuritöötajad, pensionärid, samuti teadlased - ootavad juba ammu, et valitsus neid otsustamisse ja diskussioonidesse kaasaks. Seni asjata, sest kõrk ja teistsugustele seisukohtadele kurt valitsemisstiil jätkub.
Järjest rohkem saab selgeks, et oma poliitikaga ummikusse jõudnud Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu vähemusvalitsus vajab väljavahetamist. Samavõrd vajab Eesti kodurahu, millele kaasaaitamine on ennekõike võimulolijate ülesanne. Ühtehoidev ja solidaarne rahvas elab kriisiaja kergemini üle.