Andrus Vaarik, vabakutseline lavastaja ja näitleja

Vabakutseline näitleja Andrus Vaarik mängis Pärnu Endla teatris viimati 25 aastat tagasi diplomilavastuses “Draakon”. Taas saab teda näha 23. veebruaril esietenduvas Ingomar Vihmari lavastuses “Kokkola”.

“Kokkolat” on nimetatud absurdikomöödiaks, kuidas teie arvates eestlaste absurdi- ja huumoritajuga lood on?

Eestlased on absurdsetes oludes elanud nii pikka aega, et absurditaju peaks väga hea olema. “Kokkola” kuulub mu lemmikžanri, mida on üsna raske määratleda, kohati ei tea, kas nutta või naerda. Lugu on ühtaegu armas, naljakas, kurb ja traagiline.

Tegelikult pole tükis rohkem absurdi kui elus endas, näitemäng peegeldab autentset elu ühes Soome linnakeses, karakterid on konkreetsed ja reaalsed. Meie keelekasutus on laval üsna autentne ja kohati räige, loodetavasti publik ei ehmu.

Milline on etenduse sõnum ja keda mängite?

Mina ise ei mõtle sõnumile kunagi ja lugu räägib igaühega erinevalt. Kui etendus on emotsionaalselt mõjus, mis siis enam sõnumit analüüsida. Loodan, et reaktsioonid on publiku jaoks väga ootamatud.

Mängin 60aastast jõulist naist, kes töötab baaris uksehoidjana. Tegelaste omavahelised suhted on äärmiselt komplitseeritud, meenutavad oma laadilt ja kraadilt seriaale “Meeleheitel koduperenaised” või “Mulla all”. Autor Leea Klemola on kirjutanud väliselt mõttetust kohast ja mõttetutest inimestest, aga ta armastab väga inimesi. Sõnum võiks olla, et ei tasu ennast lasta välisest kestast petta.

Kuidas Pärnu teatris töötamine teile tundub?

Mul on meeldivad mälestused juba diplomitöö tegemise ajast 25 aastat tagasi. Maja ja saal on väga head, siin on mõnus töötada, eriti võrreldes Tallinna mõnevõrra neurasteenilise tempo ja tööstiiliga. Kui ma poleks Tallinnaga nii seotud ja peaksin mõnes teises linnas elama, valiksin kindlasti Pärnu.

Kahjuks pole ma veel näinud eriti palju Endla lavastusi, sest tihti on õhtuti proovid. Müts maha, et siin tehti Eesti dramaturgia hooaeg. See oli tõeline vägitegu, mis mõjus väga innustavalt nii eesti teatrile kui dramaturgiale, ja arvan, et ka Pärnu teatripublikule. Paistab, et me polegi nii sõltuvad muust maailmast.

Millega peale “Kokkola” proovide veel tegelete?

Läbirääkimised käivad Rakvere teatriga ühe komöödia lavastamise asjus. Etendusi tootev firma R.A.A.A.M on tellinud Mart Kivastikult näidendi Eesti üliõpilaste ehitusmalevast, mis peaks suvel esietenduma Munamäe jalamil, mind on palutud seda lavastama.

Veel salvestame seriaali “Hajameelselt abielus”. Midagi muud suurt ma praegu ei teegi. Enne esietendust olen nagu silmaklappidega: ei näe midagi, olen vaid selle töö teenistuses, välistan teadlikult kõik teised mured ega lase ühtegi probleemi ligi.

Mida vanemaks saan, seda raskem on enne esietendust, vastutus kasvab aastatega. Tundub, et kõik on juba tehtud ja olen ennast ammendanud. Kuigi iga roll ja projekt on unikaalsed, tahaksin ikkagi uskuda, et hoolimata peatselt saabuvast 50. eluaastast olen arenemisvõimeline ja suudan publikut millegagi üllatada. Mängin viimasel ajal üsna harva, olen sattunud lavastama ja näitlejana pisut rooste läinud, käivitun aeglasemalt.

Kas see võib olla üks põhjusi, miks viimasel ajal on teid vähe laval näha? Olete nii kaua laval olnud, kas on veel žanre või rolle, mida tahaksite mängida?

Olen teinud üksikuid väiksemaid rolle, pole ehk olnud väga intrigeerivaid väljakutseid nagu “Kokkola” praegu. Tahtsin mängida Ingomar Vihmari lavastuses ja see nüüd õnnestuski! Elmo Nüganeniga teeksin heameelega koostööd ja veel mõne lavastajaga.

Mängida olen saanud kõike, tänu Merle Karusoole ja Mati Undile ka maailmaklassikat Ibsenist Shakespeare’ini. Minu jaoks pole komöödial ja tragöödial vahet, mõlemat peab tõsiselt tegema.

Tõeline komöödia ärkab ellu ja muutub naljakaks, kui lavastaja ja näitleja suhtuvad sellesse nagu Tšehhovisse või Ibsenisse ning mängitakse po Stanislavskomu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3