Pärast Pärnu ainsa õlletootja nimevahetust veebruaris on mõnelgi tekkinud küsimus: mida võiks ühist olla kunagisel Bliebernichti õlletehasel ja Heinrich Pulsi firmal, mis 1927. aastani keetis õlut Pühavaimu tänavas?

Kahtlemata on tegemist eri ettevõtetega, mis kunagi olid kaua aega põhirivaalid linna õlleturul.

Olgu selle nimevahetusega, kuidas on, kuid arhiivimaterjalides leidub üllatav fakt, et viimane Pulsi kaubamärgiga õllepartii keedetigi valmis just Bliebernichti pruulikateldes.

1925. aasta alguses alustas vahepeal mõnda aega seisnud Pulsi õllevabrik tööd. Ettevõtet oli taas asunud juhtima asutaja sugulane Ernst Schwarz, kes oli Pulsi õlut tootnud ka aastatel 1912–1914.

Äri rahastamiseks registreeriti 1926. aasta veebruaris 100 000kroonise põhikapitaliga AS Heinrich Puls. Põhikirja järgi oli aktsiaselts asutatud “Firma “Kaubamaja Heinr. Puls” all Pärnus töötava õllevabriku, rahvaveski “Koit”, limonaaditehase ja muude tööstuse ning kaubanduse ettevõtete jätkamiseks ja laiendamiseks, igasuguste ehitus- ja majapidamise materjalidega ja toiduainetega kauplemiseks Eestis ja väljamaal”.

Peale Schwarzi olid asutajad Tallinna ärimehed Johann Krug ja Nikolai Eylandt. Uue aktsiaseltsi tegevuse põhirõhk pandi kaubandusele ja firma peakontor viidi Tallinna Lai 34.

Õlletööstuse keeruline aeg

Õlletööstuse seis Eestis oli aastatel 1925–1926 muutunud väga raskeks. Aastatepikkune hinna- ja reklaamisõda oli viinud väiketootjad suurtesse võlgadesse ja suuremadki töötasid kahjumi piiril.

Suurte A.Le Coqi, Saku ja Jõhvi õlletehase kõrval püüdsid iga hinnaga õlleturule püsima jääda Antsla, Valga, Viljandi ja Võru õllevabrik, peale nende Bliebernicht ja Puls Pärnus ning Gambrinus Tartus. Mitu ettevõtet tootis aktsiisivaba lahja õlut (kuni 1,5 mahuprotsenti).

Kõige suuremaks konkurendiks oli õllevabrikantidele kujunenud siiski Eesti Vabariik oma odava monopoliviinaga. Mõnevõrra aitas turgu kaitsta 1921. aasta seadus õlle valmistamise ja müügi kohta, mis keelas õlle Eestisse veo. Sama seadus aga lubas toota ainult kuni neljaprotsendist õlut, kangema õlle pruulimiseks oli tehastel vaja rahaministeeriumi eriluba ja aktsiisimaksu tuli maksta oluliselt rohkem. Nii säilitas riik oma viinaärile edumaa.

Pöördelise muutuse turul tõi järsk õlleaktsiisi tõus 1925. aasta suvel. Juba aastaid olid õlletootjad proovinud omavahel kokkuleppeid sõlmida, kuid nendest hetkekasu ajel peagi loobunud. Nüüd otsustasid A.Le Coq ja Saku sõlmida viieks aastaks (1926–1931) müügitsoonide lepingu.

Eeskuju pakkusid juba varem trusti ühinenud paberi- ja tubakatöösturid. Tekkis õlletrust, mis 1926. aastast tõstis õlle müügihinda tunduvalt.

Baltisaksa kapitalile rajatud Scheeli pangale kuulunud Saku Õlletehase AS loobus õllemüügist Lõuna-Eestis ja sulges 1926. aastal sama panga krediteeritud AS Jõhvi õllevabriku, seades seal sisse oma hulgilao.

Inglise kapitaliga töötanud A.Le Coq ostis kodulinnas korraliku summa eest ära tülika Gambrinuse ja lubas omakorda sulgeda kõik õllelaod Põhja-Eestis.

Antsla ja Viljandi osaühing, mis rentisid riigistatud mõisaõllevabrikute hooneid põllumajandusministeeriumilt, kaotasid senised rendilepingud, sest päevakorda kerkis võõrandatud tööstusettevõtete kunagistele mõisaomanikele tagastamine.

Pealinna rahameeste kontrolli all tegutsenud AS Valga Õlletehas ja OÜ A. Bliebernicht kohustusid tsoonileppega oma õlut müüma ainult kodulinnas ning pidama seejuures A.Le Coqi ja Saku ühisladu. Ainult väljapoole trusti jäänud pisike Võru õllevabrik jätkas vanaviisi, sest see kuulus Tartu metsaärimeestele, keda kapitalipuudus veel ei kummitanud.

Puls õlleturust ilma

Teisele trustist kõrvalejäänud õllevabrikule, mis kuulus AS H. Pulsile, ärajagatud õlleturul enam kohta ei leidunud. 1926. aastal oli Pulsi õlu uues Pärnu ühisõllelaos ülejäänute kõrval küll müügil, kuid Tallinna turust polnud enam mõtet unistada. Tarbijate hulgas kujunes õlletrust peagi väga ebapopulaarseks ja kallinenud õlle müük hakkas kogu Eestis kiiresti langema.

Kujunenud turuolukorra tõttu lõpetati veebruaris 1927 õlletegemine vanas Pulsi tehases kesklinnas.

Et aktsiis oli riigile esimeseks poolaastaks juba ette makstud, pöördusid AS H. Pulsi ja OÜ A. Bliebernichti juhatajad 22. aprillil 1927 rahaministri poole ühise palvekirjaga “lubasaamiseks AS H. Pulsi õllevabriku üleviimiseks OÜ A. Bliebernichti õllevabrikusse Suur Jõe t. nr. 10/12, Pärnus, kusjuures OÜ A. Bliebernichti õllevabrik niikauaks, kui ta AS H. Pulsi õlut valmistab, oma ettevõtte jaoks linnaseid ei valmista ja õlut ei keeda”. Rahaminister ja aktsiisi peavalitsus andsidki 26. aprillil vastava loa. Tingimusel, et “AS H. Pulsi õlut tohib müügile lasta ainult H. Pulsi etikettide all. H. Pulsi senine vabrik ja seal leiduvad nõud tuleb kinni pitseerida” (EAA 5031.1.3, 151–153).

Pulsi õlle valmistamine Bliebernichti tehases lõppes 25. juunil ja viimased varud said müüdud 13. augustiks 1927. AS H. Puls jätkas paar aastat karastusjookide tootmist, kuid siis loobus sellestki ja tegutses natsionaliseerimiseni kaubandusettevõttena.

Lühike tagasivaade Pulside perefirmale

Heinrich Ferdinand Puls (1815–1862) oli sündinud Pärnus Güstrowist tulnud kingseppmeistri Johann August Pulsi (‡1831) ja Kõpu metsavahi tütre Helene Wilhelmine Sengelmanni (1784–1867) pojana.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3