Endla uuslavastus “Mis värvi on vabadus” on eelkõige kummardus Mati Undile. On punast valgust, püssipauke ja tangotki. Vaatajat harjutatakse uue teatriga, et vabanetaks lõpuks narrist ettekujutusest, milline teater peab olema.

Mati Unt on oma romaaniga “Mõrv hotellis” etenduses täieliselt kohal. Põhjalik kavaleht harib teatrivaatajat-lugejat kui õpik, et ta teaks, mida ta õigupoolest vaatama tuli.

Juba sellepärast tuleb selle etenduse külastuseks-vaatamiseks aega võtta ja seda ka sõna otseses mõttes: anna endale aega vaadata, sest tegevuse tempo määrab selles etenduses ettelugemise kiirus.

Hotell on fiktsioon ja sümbol. Toimuv mõrv on hea põhjus enesekeskseks tegutsemiseks tegutsemise pärast. Ei huvituta, ei suhestuta. Vaid lähenemishetketi elavnetakse ja laskutakse dialoogidesse.

Emotsioonitu poosivõtt laval on lamenukulik ja hetketi ei saa kohe arugi, mil tõsidus muutub huumoriks, mil võimutseb iroonia või paroodiast saab travestia. Selline lavastuslikult ülerõhutatud võõrandumisefekt asetab vaataja, näitleja ja loo enda erinevatele tasapindadele, mis üksteisele vähe lähenevad, pigem kaugenevad üksteisest. Nihkes ollakse niikuinii.

Etenduses mängib pearolli tekst, mida saadab vilkuv pilt. See teatri-romaani tähendus muutub ühel hetkel teatriks-televiisoriks, mis väljendub kuuekümnendate hittlugude sissepõimingus.

Need on meeleolukad vahepalad (videoklipid?) võimekate lauljate-näitlejate esituses, seda kohe kindlasti. Rääkimata Genialistide instrumentalistidest. Nii lisandub neile vilkuvatele piltidele laulutekstide tasand koos tänapäeva- ja minevikuseostega 3G-mobiilsidest kuni Kremli Ööbiku baretini.

Näivust ja tõelisust on segatud piltidega kirjanduse-, teatri-, kunsti- ja muusikamaailmast ja kõik see surutakse pealetükkival moel vaataja maailmapilti, mida raamistavad muuhulgas märksõnad “detsiviliseerumine”, “slow-revolutsioon” ja “arvutimänguline mitme elu maailm”.

Kõike seda on kuskil nähtud, kuuldud, loetud. Vaatenurga väljavalgustamine on aga vaataja eesõigus, valik ja vabadus.

Etenduse meisterlik ja leidlik kujundus on omaette vaatamisväärsus. Detailideni. Oli ka kuivanud lehtedega koos alla kukkunud korvil avaram tähendus, kui ta tagaajamisel jalgu jäi? Kui tahta, siis on.

Karkass pöörleval laval markeerib süsteemi-monstrumit (loe hotelli), mida ühel hetkel vaataja näeb kui külglavalt. See on etenduse üks selgema kontseptsiooniga pilte. Täiskohaga kõrvaltvaatajale loetakse raamatut, lauldakse ja tehakse televiisorit, ühesõnaga teatrit, aga temaga ei püüta mingil moel suhestuda.

Esietendust lõpetav jahipüssipaugutamine saatis (kõrvalt)vaataja öhe. Umbes nii, et vaata nüüd, mida sa sellest arvad! Said ju efektseid pilte ja muusikat! Oled liigutatud, nutad?

Ehk saadab tähenduseotsinguid undilik (enese)irooniline pihkunaermine?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4