Ajateenistuse üks põnevamaid etappe on metsalaagris viibimine. Pataljonimüüride vahelt välja, loodusesse saamine tekitab jumaliku tunde. Autokastis Männiku poole loksudes on raske silmi ümbritsevalt ära saada. Erariietes inimesed ja eri värvi autod on kui ennenägematud.
Metsa jõudes läheb veel paremaks. Üldjuhul on maastikul olles kord leebem. Suitsetajad saavad vastkaevatud augu ümber suitsu kimuda, päevakava pole niivõrd tihe ja meeleolu on pisut rõõmsam. Esimeses laagris on nii palju uudset alates katelokist söömisest ja lõpetades telkmantli püstipanekuga.
Üks igavamaid tegevusi on osaleda tunnis, mille annab mõni ülemus. Tegu on tavalise loenguga, ainult et tooli asemel istutakse samblal ja peale une häirivad sipelgad/sääsed. Lahti seletatakse näiteks kaevikukaevamise teoreetiline osa, õpetatakse kasutama kaarti ja kompassi ning räägitakse eri kaitsevahenditest. Sedapuhku siis tankitõrjeks mõeldud miinidest, granaatidest.
Põnevaks läheb aga õhtul, kui saabub aeg püsti panna telkmantel, lahti rullida lebomatt ja seejärel magamiskotti tuttu sättida. Tuleb välja, et tavalisest nelinurksest kileriidest on võimalik ehitada mugav varjualune, kus õhtul kümnest hommikul seitsmeni und nautida. Olgugi et ärgates on kõik ümberringi niiske ja üksik käbi on suutnud end magaja ribide vahele kuidagi kinni suruda, on hommikul metsas ärgata parem kui kasarmus.
Öine uni on palju magusam ja värske õhk aitab paremini välja puhata. Öise elu üks põhitegevusi on häiretele reageerimine. Automaadivalangu peale ärgates teab vahest iga sõdur, et on aeg oma ringkaitsepositsioonile joosta. Tegu on varem määratud punktiga metsas, et kaitsta laagrit.
Ei jäägi muud üle, kui tuleb hoogsalt riided selga tõmmata, rakmed üle õla visata ning, kiiver peas, relvaga oma kohale joosta. Tossupommide suitsu sees puude vahel orienteerumine on päris lõbus, avalduda võib kiivri kaitseomaduski.
Positsioonile jõudes ja seal olles tasub silmad lahti hoida: ehk on näha vastast. Pärast liikumise silmamist ning sellest ettekande tegemist on võimalus lasta käiku oma ülipuhastatud relv ja avada vaenlase pihta (paukmoonaga) tuli. Kõikjalt kostvad hõiked, lasud, plahvatused ja valgusraketid annavad päris hea elamuse.
Pimedas öös võib näha valgussähvatusi ning nende sees inimeste siluette – justkui osaleks sõjafilmis. Häire lõppedes ronib iga mees tagasi oma asemele ja üritab magama jääda lootuses, et ehk enam häireid ei tule. Mõni öö aga tuleb. Ja mitu.
Ärkamisele järgneb hommikusöök, mis võib olla kas kasarmust termostes saadetud puder või NATO pakist (sõduritele jagatav 24 tunni toidupakk) leitava pulbri kuuma veega ülekallamisel saadav pudrulaadne ollus. Ent näljast ei heiduta miski ja toit saab kiiresti kõhtu “villitud”. Kui on aega, avaneb võimalus hügieenigi teha. Enamasti on küll kiire, nii et hambaid pesta tuleb kas topeltkiirusel või kasutada närimiskummi teenuseid.
Esmapilgul huvitavana tundunud üksikvõitleja laskepesa (teisisõnu ühemehekaeviku) kaevamine on esimesel korral küll põnev, kuid edaspidi - ajanappuses - väga vastik tegevus. Auk peab olema ligi kaks meetrit pikk, üle meetri lai ja umbes 160 sentimeetrit (olenevalt mehe pikkusest) sügav.
Paari tunniga tuleb esmalt eemaldada murumättad, seejärel kaevata auk ja väljavisatavast pinnasest moodustada kaitsevallid. Vallide katteks kasutatakse neidsamu mättaid, mis esmalt kooritud said. Veel käivad kaevamise juurde laskesektori piiramine, augu maskeerimine ja palju muud. Lihtne ülesanne on tegelikkuses küllalt võhmale võttev ja ebapiisava veekogusega paneb nii mõnelgi mehel pildi virvendama.
Lõunasöögiga on samuti kaks varianti. NATO pakis leidub lõunaks kas chilli con carne’t, kartuliguljašši või riisi lihaga. Kartuliroog on küll toitev, kuid pisut maitsetu. Riisi hinnatakse nimetatud einetest enim. Chilli con carne aga paneb seedimise mõnusalt käima. Nii mõnigi mees veetis pärast tšilli söömist aega sõdurite poolt metsa loodud käimlas.
Termostoit, mis sööklast tuuakse, on küll mugavam (pole vaja ise valmistada), samal ajal toidab vähem. Portsjonid on palju väiksemad kui kasarmus ning isegi NATO paki roogadest saab metsas söönuks.
Pärast lõunaseid õppetunde võib tulla ette sportimist. Näiteks kostitati meid nelja kilomeetri orienteerumisega, mis kiiremail võttis aega kümmekond minutit üle tunni. Esimese märgini jõudmine oli tavaline metsajooks. Edasi said takistuseks laiad kraavid, kuusehekis peituvad okastraadid, raba ja tihnikud. Üle langenud puude ronides ja laukajärve kaldail punkte otsides läks aeg väga ruttu.
Finišisse jõudes oli enamik mehi väsinud ja läbi higistanud. Meie kõigi rõõmuks paiknes laagrist kilomeetri kaugusel järv, mille äärde jaoülemad otsustasid meiega minna.
Vesi lausa kees, kui ligi 100 sõdurit seal ujus. Pärast metsas müttamist ja suurt higistamist oli selline vaheldus eriti vajalik. Peale jahutuse oli vees veedetud aeg hügieeni tegemise eest, kuna sai mustuse maha loputada.Meeste näolt peegeldus rahulolu, kui neil võimaldati vees liguneda ja natuke puhata. Samal ajal tundus, et vastaskaldal viibinud neiudki olid rahul, nähes karja sõdureid vette tormamas.
Laagrisse jõudes on aeg õhtust süüa. Puu najal vedeldes kõhtu täites tundub elu päris hea: söök olemas, ihu puhas, õhtupäike taevas säramas. Mida veel tahta? Ainult oma kallist magamiskotti.
Pärast söögiriistade puhastamist ja hambapesu algab valmistumine öö saabumiseks. Puu külge seotud telkmantli alla matti laotades vajuvad silmad juba vaikselt kinni. Magamiskotti pugedes ja relva kaissu võttes saabub õnnis rahulolu. Tegusa päeva järel on väsimus nii suur, et und ei häiri isegi sääsed või kõrval puu all norskav kaasvõitleja.