Paraku ei saa me proua Lautsjute süüdistustega Pärnu haigla aadressil nõustuda. Kirjeldatud kasvajalised haigused on lastel harva esinevad ja raskesti diagnoositavad.

Käsitletud haiguste vastu puuduvad ennetusprogrammid, samuti sõeluuringud. Seda kinnitab artiklis ka dr Orgulas Tallinna lastehaiglast. Kahjuks on laste pahaloomulised haigused sageli kiire ja halva kuluga. Nii on.

Kinnitame, et Martynase varasematel pöördumistel Pärnu haiglasse käsitleti tema haigusi vastavalt toonasele seisundile, raviarstid tegid siis kõik vajalikud uuringud ja need olid sel ajal korras.

Kõnealuste juhtumite puhul võib pälvida tähelepanu sage pahaloomuliste haiguste avaldumine ühte tüüpi lähikondlaste lastel, kuid küllap see on vaid juhus. Artiklist selgub seegi, et mõlema väikese patsiendi diagnoos ning õige ravi said alguse just Pärnu haiglast.

Ei maksa naeruvääristada esialgset diagnoosi. Lahknevus on näiline: gaasivalud võivad nii lastel kui täiskasvanutel olla tingitud kõhukoopas asuvatest haigustest, ka vähist.

Arstidelt on mõistlik eeldada, et nad diagnoosivad sagedamini esinevad haigused sagedamini, mitte ei kahtlusta esmalt harva esinevaid haigusi.

Konkreetsetel juhtudel on tõendatav, et õige töödiagnoos püstitati kiiresti, Martynase puhul 22 tunniga. Seejärel saadeti ta kohe edasi Tallinna lastehaiglasse.

Tõendatav on seegi, et Anna-Marija viibis Pärnu haiglas kokku vaid 17 tundi, kusjuures kiirabi jõudis Anna-Marijani kaheksa minutiga. Samal ajal mõistame kõiki lapsevanemaid, kellele oma lapse valu nägemisel tundub iga minut igavikuna.

Siin on kohane kommenteerida üsna sagedast vääritimõistmist luumurdude esmasel diagnoosimisel. Nimelt ei ole teatud tüüpi murrud, eriti just lastel, kuni kümnel protsendil (roiete murdude korral kuni 25 protsendil) juhtudest esmasel röntgenuuringul üldse diagnoositavad.

On tavaline, et diagnoos selgub või muutub kuni kümne järgmise päeva jooksul tehtud ülesvõtetel. Laste luumurdude röntgenoloogiline interpreteerimine nõuab äärmiselt suurt kogemust ning on paljuski subjektiivne.

Just seetõttu hindavad meie haigla erakorralise meditsiiniabi osakonnas (EMO) valvete ajal tehtud röntgenuuringuid peale EMO arstide hiljem radioloogid ja vajadusel ortopeedid eesmärgiga otsida aktiivselt esmasel pöördumisel diagnoosimata jäänud murde. Oleme selliseid leidnud ja siis patsiente sellest informeerinud või nad tagasi kutsunud.

Hea uudis on see, et “mahamagatud” luumurd ei ole probleemiks juhul, kui ravitaktika otseselt sellest ei sõltu, näiteks nihketa murdude korral, mis fikseeritakse ja immobiliseeritakse. Laste puhul on selline konservatiivne ravi aktsepteeritav isegi teatud nihkega murdude korral.

Mööngem siin, et liiga sage ja põhjendamatu (eriti laste) kiiritamine röntgenikiirtega võib teha hoopis rohkem kahju, kui on saadud kasu akadeemiliselt perfektse diagnoosiga.

Ioniseeriv kiirgus on elu jooksul kumuleeruva toimega, olles üks tõsiseid riskifaktoreid just pahaloomuliste kasvajate tekkimisel.

Kõikide kaebuste korral oleme kaebajalt haigla nimel tõesti vabandust palunud põhimõttel, et isegi kui meie ei ole arstiviga teinud, on haigla ebapiisava kommunikatsiooniga ometi pälvinud patsiendi rahulolematuse.

Detailsemalt ei ole võimalik kõiki artiklis kajastatud etteheiteid kommenteerida, sest see on vastuolus andmekaitse nõuetega. Ega seda võimaldaks kommentaariks eraldatud ajaleheruumgi.

Meil ei ole pädevust, hindamaks Pärnu perearstide tegevust, ega tahtmist kommenteerida väidetavaid „Tallinna arstide“ etteheiteid „Pärnu arstide“ aadressil (meenutagem seda siis, kui arste süüdistatakse ringkaitses).

Palun ärge kunagi süüdistage KÕIKI arste!

Palun mõistke, et haigused käivad ikka inimesi pidi ning et nüüdisaegne arstiabi ei saa alati tagada tingimusteta õiget diagnoosi ega head ravitulemust.

Parim, mis meie arstid saavad lubada, on omapoolne püüd anda arstiabi hoolsalt ja võimalikult vastavuses tänapäeva arstiteadusega. Rohkem ei saa, isegi kui sellest abisaaja või tema lähedaste arvates ei piisa. Isegi ajakirjanduse abil mitte.