Argielu kujutamise kaudu kerkib lavastuses esile hulk elufilosoofilisi küsimusi, näiteks inimese koht ühiskonnas ja üksikisiku irdumine maailmast.

Elufilosoofilised probleemid

Mees (Märt Avandi), keda kiusavad keerukad peresuhted ja kes on tülpinud igapäevastest olmeprobleemidest, paneb oma jõuetusega mingit väljapääsu leida endale sügavalt kaasa tundma.

Kuigi peategelane üritab valida kahe naise – seadusliku naise (Karin Tammaru) ja armukese Anu (Kersti Heinloo) – vahel, puudub tema tegevuses vähimgi jälg donžuanlikust käitumisest. Püüdlus leida enda jaoks parimat on täiesti siiras ja aus mäng.

Lavastuses kõneldakse igapäevastest argimuredest - linnainimeste mõttetust askeldamisest, ämma tüütust külaskäigust -, ometi seisab lavastus tänu Jaan Kaplinski sügavalt läbitunnetatud tekstile olmeprobleemidest kõrgemal.

Lugu paneb sügavalt mõtisklema elu probleemidest üldse. Mängima hakkab Kaplinski kujundiloome: liblikas ja peegel. Mees, kes oma kohta otsides naise juurest armukese juurde ja armukese juurest naise juurde kui liblikas õielt õiele lendab, leiab end lõpuks kui suletud ringist ja tõdeb, et liblikal ei olegi muud teed kui lennata tulle.

Peale selle läbib lavastust motiiv, et me kõik oleme sunnitud elama ühiskonnas ja oleme seega kui ühe suure peegli killud. Üksiolemise teema tuleb etenduse lõpus selgelt välja, jäädes melanhoolselt kõlama.

Sümboolne on ka tinglik ja minimalistlik lavakujundus, mis tegevuspaikade vaheldudes säilitab lõpuni oma geomeetrilised vormid, rõhutades sellega jäävust ja püsivust ja seda, et ruum ei suuda inimest muuta.

Idamaine hõng

Jaan Kaplinski näidend on kantud Hiina ühe peamise religiooni taoismi õpetusest, mis rikastab lavastust. Taoism on Vana-Hiinast alguse saanud filosoofiline ja religioosne õpetus, mida peetakse tarkuse ja eluviisi aluseks.

Õpetus peab oluliseks loodusega harmoonilises kooskõlas tegutsemist. Taoistile tähendab see sundimatut ja oma tõelisele loomusele vastavat tegevust. Sellise arusaamaga on seotud näidendi peategelase maailmavaade. Tagasi loodusesse on idee, mida kannab Mees.

Idamaine hõng on eestipärase miljööga niivõrd tugevasti põimunud, et nende vahele on raske piiri tõmmata, see aga muudab lavastuse müstiliseks ja salapäraseks.

Üks müstilisemaid tegelasi on Vanamees (Guido Kangur), kes paneb Mehe iseenda üle järele mõtlema, leidma vastuseid rasketele elulistele ja filosoofilistele küsimustele.

Vanamees on salapärane, teda võib võtta ka Mehe enese kujutluse või alateadvusena, tema kujuteldava minana, kes püüab leida kaotatud iseennast.

Vanamehe tegelaskuju kaudu avaldub taoistlik elutunnetus eriti teravalt, sest Vanamees on kui loodusarmastuse ja ühiskonnast eemaldumise ning oma algse mina otsingute kehastus.

Lavastuse suur pluss on rollide erinevus ja mitmekesisus. Argielust tülpinud ja äraolevale Mehele vastanduvad mõlemad naised: Kersti Heinloo hõõguv, põlev ja plahvatav Anu ning Karin Tammaru vaikselt kannatav ja leebelt armastav Naine.

Igaühel on kui oma maailm, mis teis(t)e oma(de)ga ei suhestu. Lavastuslikust küljest on need selgepiiriliselt esile toodud.

Kummalisel kombel äratab poolehoidu iga tegelane, kõik kolm panevad endale kaasa tundma.

Piret Kuub

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0