Martin Helme.

Küllap on paljud kuulnud pealiskaudselt pillatud arvamust, et venelased ja ameeriklased on väga sarnase rahvusliku mentaliteediga. Väide on muidugi kohatu, pigem on väga sarnase mentaliteedi ja vastastikuse tõmbega venelased ja prantslased, kuid selge see, et suurrahvaste psüühika ja käitumine erinevad oluliselt väikerahvaste omast. Ometi on Ameerikas elanikegrupp, kelle hoiakuid ja käitumismalle just Eestis olevad venelased aina usinamalt kopeerivad – ameerika neegrid. Tegemist on kalkuleeritud käitumisega.

Ameerika neeger ja Eesti venelane

Milles see sarnasus seisneb? Nii nagu Ameerika neegrid, näitavad Eesti venelased end ohvrina. Tõrjutute ja tagakiusatutena, kes kannatavad julma rõhumise all ja kellel on seetõttu õigus nõuda endale erikohtlemist ning kõikvõimalikke hüvitisi.

Et neid on ülekohtuselt käsitatud “teise sordi” inimestena, ei piisa lihtsalt sellest, et neid hakataks kohtlema nagu võrdseid võrdsetega, vaid neile tuleb pakkuda hüvitust, paluda andestust, anda eelisõigusi. Olgu selleks kvoodid koolides või ametiasutustes, kakskeelsuse (mis on ju sisuliselt ükskeelsus – eestlased peavad oskama vene keelt, venelased ei pea oskama eesti keelt) kehtestamine või lihtlabase “kompensatsiooni” maksmine ülejäänud maksumaksjate taskust – kõik on õigustatud kannataja rollis olemisega.

Rõhutuks olemine vabastab vastutusest. Kurjade valgete või eestlaste kiusamise all kannatavate puhul on mõistetav, lausa õigustatud, kui korraldatakse tänavatel massirüüstamisi, tehakse üleskutseid vägivallale, propageeritakse avalikult kehtiva korra kukutamist ja solvatakse igapäevaselt räigelt teisi ühiskonnagruppe. Et selline tegevus tuleb “kannatajate” leerist, peetakse mõistetavaks, et riigivõim ja avalik arvamus kõik võltsi naeratusega alla neelavad.

Vastutusest loobutakse ka isiklikul tasandil: joomarluse ja narkomaania levik, aidsi kõrgem protsent, abortide kõrgem tase, ebaproportsionaalselt suur hulk kurjategijate ja vangide hulgas – need on ühised näitajad ülejäänud elanikkonnaga võrreldes nii Ameerika neegrite kui Eesti venelaste hulgas.

Ühesugune olevik, erinev minevik

Vasakpoolsed kiirustavad kinnitama, et kõik see on just nimelt rõhumise ja tagakiusamise tulemus, tegelikult see loomulikult nii pole. Alustada tuleks sellest, et kuigi Eesti venelaste probleemid on paljuski samasugused Ameerika neegrite omadega, pole nende minevikus midagi ühesugust. Neegrid viidi Ameerikasse vägisi ja sunniti seal orjadena tööd tegema, venelased tulid Eestisse ise vägisi ja sundisid siin kohalikke oma orjadeks.

Kui neegritel polnud kuhugi tagasi minna ja nad kuulutati lõpuks Ameerika kodanikeks, on venelastel väga lähedal koht, kuhu minna ja kelle kodanikud nad de facto on. Miks venelased siis nii käituvad, miks nad mängivad ohvrit?

Vastus on lihtne: sest nii on neile kasulik ja see on lihtne. Alustame meediast. Vasakpoolne meedia armastab, lausa jumaldab ohvreid. Neile kaastunnet avaldades ja neid õigustades tunnevad roosat maailmavaadet kandvad ajakirjanikud end üllaste ja õiglaste inimestena. Selle nimel ollakse valmis mööda vaatama “ohvrite” kõigist puudustest ja kurjusest ning isegi sellest, et ohvrid polegi alati ohvrid, vaid ainult teesklevad ohvriks olemist omakasu huvides.

Nii ei vaevu keskmine lääne ajakirjanik siin halavalt venelaselt küsima, kuidas tema või tema vanemad Eestisse üldse said või kuidas nad käitusid eestlastega 20 aastat tagasi. Samamoodi ei suuda ta rääkida Palestiina terrorismi ohvritest, eelistades keskenduda araablaste ohvrirollile kurjade juutide küüsis. Nagu vasakpoolsete puhul ikka, ei huvita neid asjade tegelik sisu, ainult näilisus.

Ohvriroll on kasulik

Mängides ohvrit, võidavad siinsed venelased endale kaastunnet ja toetust läänes, aga ka Eesti vasakullikeste hulgas, keda motiveerib samasugune väärastunud õiglustunne ja kes joonduvad kriitikavabalt oma aatekaaslaste järgi Euroopas. Kaastunne konverteeritakse seejärel poliitiliseks kapitaliks, mille abil nõutakse endale erikohtlemist.

Kui viisteist aastat tagasi räägiti veel tõsimeelselt dekoloniseerimisest, peetakse nüüd idee tõstatamist äärmuslikuks, rassistlikuks ja igal juhul mõeldamatuks. Põhirõhk on nihkunud kindlale plaanile vormistada okupatsioonikolonistid ja nende järglased Eesti kodanikeks ning nimetada õigusjärgsetelt kodanikelt riigi hiiliv varastamine edukaks integratsiooniks.

Ohvrite puhul on õigustatud erikohtlemine, et hüvitada toimunud ebaõiglust ja kaitsta edasise tagakiusamise eest. Sisuliselt on niisuguste pretensioonide näol tegemist kaotatud erikohtlemise ja okupatsiooniaegsete privileegide tagasi nõudmisega.

Eesti venelaste ohvrirollis esitlemine on kasulik loomulikult siinse viienda kolonni peremeestele Kremlis.

Maalides venelastest pilti kui rõhututest, saab Moskva õigustada oma sekkumist Eesti siseasjadesse. Ja loomulikult, nagu juba öeldud, on ohvrimentaliteedi omaks võtmine lihtsama vastupanu teed minek individuaalsel tasandil. Kõik ebaõnnestumised, igasugune ebaedu, sotsiaalsed pahed ja kriminaalne käitumine on õigustatavad väitega, et ollakse tõrjutud seisus. Isikliku käitumise ja valikutega, vähese püüdlemise või vildakate hoiakutega pole ebaedul muidugi ohvrimentaliteedi omaks võtnute meelest mingit pistmist.

Tagajärjed sellisele väljapressimistaktikale ja isikliku vastutuse hülgamisele on kurvad. Peale joomarluse, narkomaania, abortide, aidsi ja kuritegevuse lokkamise on Eesti venelased neegrid mitmes muus mõttes: nad elavad getostunult, neid kasutatakse massiliselt vähekvalifitseeritud odava tööjõuna, nad on omaks võtnud ummikusse viiva kibestumise, kättemaksu ja tulevikust mitte hoolimise hoiakud, süüdistades kõigis oma raskustes alati teisi, mitte iial iseennast.

Selles on midagi groteskset ja eemaletõukavat, kui kurjategija hakkab ohvrit mängima. Me ei peaks laskma venelastel seda teha, nii meie endi kui nende huvides. Kui nad siiski oma valitud käitumisega jätkuvad, ärgu imestagu, kui neid koheldakse vastavalt – valgete neegritena.

Martin Helme, kolumnist

Artikkel ilmub koostöös Terve Mõistuse Sündikaadiga, www.syndikaat.ee.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: