Punases tornis eksponeeritavad keskaegsed kleidid on kunstiteosed, lihtsamaid saab igaüks ise teha. Foto: Henn Soodla

“Oleme püüdnud ennast tutvustada üritustest osavõtmise kaudu,” ütles Punase torni juhataja Jüri Soo. Tornis on avatud klaasitöökoda, käsitöökauplus, aias alustab tegevust hansahoov, teisel korrusel korraldatakse kunstinäitusi, teatrietendusi, muusikaüritusi, laste sünnipäevasid, väiksemaid firmaüritusi. Kaubandus käib taustaks asja juurde, kuid eelkõige oodatakse külalisi meisterdama.

“Tulge ja tehke ise kingitus,” ärgitas Soo.

Kaks klaasiahju, rohkem võimalusi

Selleks suveks on Punasesse torni ostetud teine klaasiahi, õues on nüüd kaks töölauda.

“Suudame rohkem rahvast vastu võtta,” sõnas Soo. “Ahjuga on piirangud, sest see vajab üle päeva maha jahutamist ja külastajad ei saanud varem oma töid kohe kätte. Kahte ahju annab kordamööda tööle panna ja saame topeltkoguse rahvast vastu võtta.”

Tulla võivad isegi suuremad grupid, sest tornis saab terve ahjutäie klaaskaunistusi teha. “Tahame panna rõhku käelise tegevuse pakkumisele,” lausus Soo.

Töötuba käib nii, et tornirahvas demonstreerib näidiseid ja seletab, mis on klaas, klaasinuga, klaasitangid, tutvustab ohutustehnikat ja näitab, kuidas meisterdamine käib. Seejärel jäetakse inimesed omapead tegutsema.

Värskes õhus varikatuse all iseseisvalt sõprade, pere ja lastega nokitsemine – see on täpselt see, millest Soo arvates Pärnu linnas on puudus. Randa ja ilusaid maju on tema ütlust mööda teisteski linnades, aga päevasel ajal mingit põnevat tegevust leida – see on tunduvalt raskem.

Töötubade kõrval on keskaja turg: keskaja riietuses müüjannad, keskaegne muusika. Müüakse puitu, linast ja tänapäeva kaupa hansaaegses meeleolus, loomulikult on võimalus kaubelda nagu ehtsal hansaajal. Sepp on kohapeal ja tema töödki võib jälgida.

Keskaegne riietusese kui kunstiteos

Eelmisest neljapäevast on Punase torni teisel korrusel üleval MTÜ Tulilinnu keskaegsete hansarõivaste näitus.

“Keskaja rätsepaid ei tohi alahinnata,” lausus rõivavalmistaja Maie Laik. “Nad olid pigem kunstnikud kui lihtsalt käsitöölised, sest kleit oli kui iseseisev kunstiteos.”

Näituselt saavad inimesed lõikeid ja mõtteid, kuidas ise endale lihtne rõivas valmistada, kui on soov näiteks Pärnus toimuvatele hansapäevadele väärikalt kohale minna. Õmblusvõtted ei ole keerulised ja efektne tulemus on garanteeritud. Sellepärast ei ole näitusel liiga keerulisi rõivaid.

“Oleks võinud ju keerulisi teha, aga milleks,” seletas Laik. “Las inimesed õmblevad endale. Ei ole selliseid raskeid paarkümmend kilo kaaluvaid kostüüme, nagu muuseumi maalidelt vastu vaatavad. Meil on stiliseeritud variant.”

Tegijad räägivad, et kui neilt küsitakse, mis ajast riided täpselt pärit on, tahaksid nad vastata, et lihtsalt varasemast ajast. Näituse nimigi peakski Laigu ütlust mööda olema “Keskaegsed rõivad tänapäeva kontekstis”.

“Mis me keerutame, aeg on teine, inimesed teised, tegumood teine,” sõnas Laik, kelle jutu järgi ei saa kasutada enam kõiki materjale, mis varem. Nad on küll kasutanud looduslähedast materjali – linast, puuvillast –, kuid ei pääse mööda kunstmaterjalidest. “Tänapäeva inimene tahab rõivast kapist välja võttes selle triikimata selga visata,” põhjendas ta.

Liisu Krass

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: