Tagasi Islandil karmide viikingite juures

Ühele seitsme õpilasega koolile on tulnud ära öelda üksnes sel põhjusel, et tunnid ei mahu füüsiliselt kuhugi. Aga sellest kõigest ehk allpool, olgu esmalt lugejale vahendatud kiirmuljed vaalade ja falloste linnast Husavikist ja tihtipeale maailma kõige üksildasemaks paigaks nimetatavatest Läänefjordidest.

Kolmel suvekuul on kõige taskukohasem võimalus Põhja-Islandi pärlitega tutvuda, lennates Icelandexpressiga Kopenhaagenist Akureyri. Tuleb ainult alla neelata tõsiasi, et mingisugusel moel tuleb kõigepealt Taanimaa pealinna jõuda, seal pagas välja võtta, jalutada ümber lennujaama, läbida uus turvakontroll.

Ja muidugi mõni tund molutada, sest nii soodsate piletihindade puhul oleks ju ekstra palju tahta ideaalselt üksteisega klappivaid lennugraafikuid. Aga sellised pisiasjad ununevad, kui pärast arvutad välja, et oled kokku hoidnud umbes 1000 Eesti raha per kärss.

Akureyrist Husavikki on poolteist tundi bussisõitu ja kui juba minna vaalasid vaatlema, tasub kindlasti internetist järele uurida, kas ehk pakutakse mingeid ekskursioone. Islandil toimib nimelt päris hästi reegel, et kliendid, kes saavad iseendaga ilusti hakkama, saavad selle eest tublisti "premeeritud".

Husavikis pakub vaalavaatlust koguni kaks firmat ja põhimõtteliselt nende ideoloogial erilist vahet ei ole. Mõlemad sõidavad sarnast trajektoori mööda ja mõlemal läheb korraga merele kolm laeva, mis piirkonna ühistöös kenasti läbi kammivad. Koordineeritud tegutsemine on teinud vaalade avastamise protsendi nii kõrgeks, et pealinna Reykjaviki vaalavaatluste korraldajad pakuvad oma klientidele tasuta uut katset, kui ostetud reisil ükski vaal ennast ei näita.

Minu reis läks küll täie ette, sest nähtud sai lausa kaht vaala-liiki - piloot- ja kääbusvaala. Ainult et peegelkaameraga mereleminek suure kunsti tegemise eesmärgil osutus kasutuks ettevõtmiseks. Sel ajal kui kaadrit paika sätid, on vaal juba ammu oma teed ujunud ...

Vaalavaatlus kestab umbes kolm tundi ning omal valikul kas enne või pärast seda jääb Husavikis ringivaatamiseks tundi neli. Keha sai kinnitatud restoranis Gamli Baukur, mis on tuntud nii oma rikkaliku mereandide ja sinna kõrvale pakutava õllevaliku poolest kui ainulaadne päritolult - nimelt ehitatud tervikuna randa triivinud puidust.

Ja siis, teadagi, muuseumiringile. Isegi sellisel väga ebatõenäolisel juhul, kui vaalad tõesti nägemata jäävad, ei tasu meelt heita, sest vaalamuuseumgi on igati huvitav ja hariv. Kas teadsite näiteks, et emase sinivaala päevane väljalüps on 240 liitrit piima? Paaritunnine jalutuskäik hiigelskelettide vahel paneb iseennast varem või hiljem tundma tühise punktmassina. Keskmisi inimesi mahub ju sinivaala keele peale seisma tükki 50.

Teine kuulus muuseum Husa-vikis - fallosemuuseum võib ju idee tasandil isegi perversne paista. Aga ajalugu ei halasta ja annab kõige neitsilikuma mõttemaailmaga kodanikulegi teada, et kindlasti kummardasid seda ihuliiget juba vanad kultuurrahvad, mis siis veel loodusrahvastest rääkida. Ning muuseumi omanik on suutnud tõepoolest panna kokku ekspositsiooni fallosekultuse kõige erinevamatest aspektidest - kõigest, mis mahub bioloogia ja erootika vahele. Eks näis, kas ta täidab kunagi veebilehel antud lubaduse annetada pärast surma enda kahur muuseumieksponaatide ritta. Preparaadipurk on igatahes oo-tel.

Selge see, et suvesoojadega käib talvisest aktiivsem elu Islandilgi ja kes veel selle aastanumbri sees vaalasid näha tahab, peab ennast kiiresti liigutama, sest kauem kui oktoobrini pole Husavikis ükski vaalahooaeg kestnud. Ja taaskohtumiseni aprillis!

Just selline mõte käis mul peast läbi, kui siselendude lemmikloom Fokker 50 hakkas lähenema Läänefjordidele ja maandumisrada ei paistnud kuskilt. Rahustas vaid teadmine, et viimane lennuõnnetus Islandi lennukitega juhtus aastal 1954 ja ka siis oli tegemist kõigest kahekohalise väikelennukiga, mis hädamaandus vette.

Ega see Isafjörduri maandumisradagi tulemata jäänud. Seda, et mingist vastikust suunast ja vastiku tugevusega puhuva tuule puhul maandatakse lennuk hoopis poolsada kilomeetrit eemal Thin-geyris ja et Airicelandi piloodid ise peavad Isafjördurit kõige keerulisemate tingimustega lennuväljaks, kuulsin alles takkajärele.

Läänefjordide kant ongi Põhja-Islandi kõrval populaarsuselt teine pelgupaik kõikidele nendele muusikameestele, kel oma isamaal kogu sisemist potentsiaali ära kasutada pole siiani õnnestunud. Eestlasigi, eriti Pärnumaaga seotud inimesi, on selles piirkonnas leidunud päris mitme viimase aasta jooksul.

Teed piirkonna ühest asulast teise kulgevad siin piki fjordiserva, eriti hästi sobiks olukorda iseloomustama minu lahke võõrustaja Madise lause: "See seal otse üle lahesopi ongi Thingeyri ja nüüd on meil veel 25 kilomeetrit sinna sõita."

Kuid vähemalt suvisel ajal lendavad kilomeetrid kiiresti ja puhast loodust jätkub nautimiseks küll ja veel. Kui vaid neid oma vabadusest viimast võtvaid lambaid nii palju teel ei liiguks! Kui mõne alla ajad, on kuri karjas. Lootus, et jääb märkamata, kes tegi ja millal, lootuseks jääbki. Vaatamata sellele, et maanteed inimtühjad tunduvad.

Loomulikult oli nende ridade autoril muidki tegevusi peale pöidlasuuruste mustikate korjamise. Tutvusin Isafjörduri muusikakooli olmetingimustega: mõõtmetelt annab seda Pärnu muusikakooliga täiesti võrrelda, kuigi ühes linnas on 4000 ja teises 40 000 elanikku.

Külastasin kohalikku koduloomuuseumi, kus muu hulgas väljas ainulaadne akordionide ja lõõtspillide kollektsioon, ning selle muuseumi juures tegutsevat restorani, mille menüüs vaid üks kalasupp ja üks kalapraad. Aga just nende pärast turistid tihtipeale Isafjördurist läbi põikavadki. Muidugi käis asja juurde väike veeprotseduur sürrealistlikult inimtühjas paigas kuskil mägede vahel.

Islandi koolikorraldus on küllalt paindlik. Ülaltpoolt on paika pandud ainult neljanda, seitsmenda ja kümnenda klassi riiklike tasemetööde kuupäevad (septembri kolmas nädal), talvine eksamisessioon (paar päeva pärast jõuluvaheaega), kevadine eksamisessioon (mai kolmas nädal), jõulu- ja lihavõttevaheajad ning tööpäevi peab  20. augustist 10. juunini olema 180. Kõike ülejäänut annab painutada vastavalt regionaalsele omapärale ja koolijuhi/vallavolikogu arusaamadele maailma asjadest.

Minu vahetu ülemus ütles juba kevadel, et ega enne 31. augustit pole mul mingit mõtet siia nägu näidata, sest avaaktus on 27. augustil ja siis hakkab rahvas alles mõtlema, kes tahaks muusikakooli tulla.

Kui siis augusti viimasel päeval saabusin, tegi ülemus minuga ise juttu, et kui katsuks selle õppeaasta kevadkontserdiga enne 14. maid maha saada, sest pärast on eksamid ja viiendate klasside projektipäevad ja lammaste poegimised ja mis kõike veel. Lõpuks tuli talle seegi meelde, et talvelgi on eksamid ja ega siis ole küll kellelgi aega muusikakooli peale mõelda.

Niisiis saan ma niihästi jõulu- kui näärivana ja oma sünnipäevakülalised vastu võtta Eestimaa pinna peal.

Aga ega sinnamaani nüüd mingit luuslangilöömist ole. Õpilasi on 27, juba see tähendab 135protsendist töökoormust.

Ega rohkem töönädalasse ära mahukski. Seadus, mis keelab õpilaste muusikakooli vastuvõtmisel igasugused sisseastumiskatsed, teeb õpetaja töö Islandil oluliselt vikerkaarevärvilisemaks kui Eesti kolleegi oma.

Ühest küljest ei tohi mängurõõmu ära võtta isegi selliselt lapselt, kellele poole aastaga üle kolme noodi selgeks ei õpeta.

Teisest küljest lugesin läbi riiklike (tasuliste ja rangelt vabatahtlike) muusikaeksamite nõuded ja leidsin sealt üht-teist sellist, millele muusikakeskkooliski mingit tähelepanu ei pööratud.

Nii ma siis panengi õhtuti kokku virtuaalseid ansambleid ja loodan, et need järgmises tunnis reaalselt kokku kõlavad. Kui kurja häält teen, siis ainult oma blogis ja mittemuusikalistel põhjustel. Eks mõne asjaga (tunniaegade, nootide ja pillide unustamine) annab minusugusel veel jupp aega harjuda.

Aga kartulipudrule panen juba suhkrut sisse ja tõstan lambaliha kõrvale rabarberimoosi nagu vana islandlane muiste. Verikäkile ja maksavorstile siiski veel suhkrut ega mett peale määrida ei julge.

Aga küllap needki ajad tulevad. Räägitakse, et siis, kui islandi keel rohkem selgeks saab.