Meeste kaudu naised iseendast
17.10.2007 00:01
Kati Murutar
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Lugeda on ääretult mõnus. Mida kiiremini aeg lendab – aga ülikiirete muutumiste ajajärgus Maa peal tormabki aeg aina pidurdamatult uue inimsuse poole –, seda mõnusam on lugeda.
Nii harva leiab selleks mahti, sellepärast on eriti mõnus. See on haruldane luksuslik nauding ja äraolemine. Epp Petrone ja Dagmar Lambi kahasse kirjutatud “Meestest. Lihtsalt” on selleks eksklusiivseks naudinguks ülimalt sobiv valik maiuspalu. Lühijutud, mis on ajakirja Naised esimestest ilmumisnädalatest tuttavad. Võib lugeda õhtul enne uinumist ühe – nagu hommikuti vitamiinitabletti võetakse –, aga ka kõik korraga neelata. Kui palju just lugemisnaudinguks aega olema juhtub. Lühijuttude puhul pole mingit hinnaalandust. Nad on pingestatud ja kvaliteetsed tervikud. Igaüks sihuke ponks, et ahvatleb järgmist ja järgmist minimaailma neelama. Kangelasteks – meesteks, kellest kirjutatakse lihtsalt, et mitte öelda geniaalselt – on värvikalt eluline galerii isaseid inimesi. On pahad poisid, röövlid ja gangsterid. On memmekad, on naisemehed ja abielukõlbmatud. On muuvärvilised-religioonilised. On kuulsused ja tulevikuta tüübid. Õhtukomm meestele Ehkki mõnes loos natuke ikka vägistatakse ja kabistatakse naisi-vaesekesi, on jutukogu tervikuna rõõmus avastus, et kõik mehed pole sugugi sead. Suur osa neist küll ei kõlba väga millekski. Ent tegelikult põhjendab autorite duo eelkõige naistele läbi meestega kohtumiste naisi endid, mistõttu raamat peaks olema eriti paeluv õhtukomm just meestele. Ristumised ja/või paralleelsed kulgemised meestega vallandavad naiste pahelisuse, valikud, kompleksid, nõrkused. Läbi meestega tõmbumiste-tõukumiste võib põhjendada, miks naised teevad aborte ja muid pahategusid. Jutukogusse on välja valatud ausamad ja arukamad pihtimused, kui üksinda iseenesegi ees esitada juletakse. Ülim siirus sujub sellepärast nii ladusalt-voolavalt-usutavalt, et Epp ja Dagmar teevad seda puhastuspõletuse paljastustööd kahekesi. Vaheldumisi tippides ja dikteerides, kirja panemist teineteiselt poolelt sõnalt üle võttes. Sedasorti kaksindus lisab meeste (ja enese) kirjeldamisele julgustavat anonüümsust, üldistusvõimet, kaheraudset adekvaatsust. Tekstidest kumab läbi kobe silmaring – kahe peale teatakse mehetüüpe ja suhtevõimalusi, aga ka topelt palju maid-rahvaid-tavasid. Tänu sellele saab meestele peale suisa globaalne ring. Ja stereofooniliselt kõlab veelgi veenvamalt argitõdede jada, et mehed on uskumatult läbipaistvad. Igaks elujuhtumiks Et vaikiv mees pole enamasti salapärane, vaid lihtsalt loll. Ja et tegelikult saab naine kätte iga mehe, keda tahab, seega pole püsipartnerile ustavaid mehi maailmas olemas. Lihtsalt. Lugesin seda raamatut kõigepealt paar ablast tundi Tallinna-Viini lennukis. Kannatas kõrgus-kaugusproovi täiega välja. Ajuti üle raamatu kaasreisijaid silmitsedes nägin kõikjal seda üldinimlikku väiksust ja sarnasust, mille vorme Epu ja Dagmari raamat kirjeldab. Ajalehte lugevad punetavate kaeltega hüperasjalikud mehetüübid, kes püüavad lennuhirmu ajalehe taha varjata või rüperaalis tööd teha. Selle asemel võiks hoopis raamatut lugeda. Ajaleht ei paelu meeli sedavõrd, et aitaks hirmust üle saada, paanikas tehtud töö on asjatu vaev. Meesteraamat osutus toekaks mediteerimiskaaslaseks ka hiljem, rongiga kolm ja pool tundi läbi terve Austria Salzburgi sõites, pilk ajuti Alpidel uitamas. Lugemise kõrvalt meeled jälgimas kupeekaaslast – noort punapäist Austraalia poissi, kes Poolas inglise keelt õpetab ja nüüd Münchenisse Oktoberfestile rühib. Ja kellest saaks samuti ühe lopsaka loo. Või lausa raamatu. Igast inimesest saab. Ainult et iga inimene ei oska kirjutada ega kirjastada. Nüüdseks on üsna klaar, et Epp Petrone oskab. Petrone Print on välja andnud blogiraamatute sarja, Tui Hirve esikromaani, käesoleva jutukogu ning järgmiseks tuleb Fred Jüssi raamat. Kõik parajad suutäied lugejale – koondatud lühivormid igaks elujuhtumiks. Meesteraamat on lugemisvara nagu martsipanmehikeste rivi, glasuurilt naisenägu oma ilus ja inetuses vastu peegeldumas. Tänu teineteisega resoneeruvatele kirjanikele saame õnneks teada, et keegi pole oma patususes erakordne ega ainulaadne. Mis sest kõigest siis põdeda. Pigem lugemist nautida!
|