Päris uhke on olla sõdur

Nüüd aga, kui nooreaeg läbi, tundub kõik selgem. Tasapisi hakkan mõistma kogu eelneva vajalikkust. Samuti, olles nädalasel puhkusel, on ümbritsev vabadus kui õnnistus.

Inimene, kes pole käinud ajateenistuses, ei oska hinnata vabadust ega võimalusi, mis tal iga päev on. Ajateenistuse esimesed kolm kuud muudavad inimest märgatavalt. Kui esimestel päevadel vahipataljonis tundus ajateenistus mõttetu olevat, siis nüüdseks on seis muutunud.

Puhkusel jõudis mulle pärale, missugune vabadus meil ikka tsiviilis käes on. Keegi ei ütle, kuidas ja millal rääkida tohib.

Keegi ei käsuta õhtul kell kümme magama ega kuuest hommikul üles. Keegi ei keela päeval diivanile pikali visata ning isegi tukastada. Ega poes käia.

Soovid õhtul piljardit mängida või internetis surfata? Keegi ei takista. Tsiviilelus sõltub kõik iseendast ja enda loodud võimalustest. Sõjaväes sõltutakse aga täielikult oma ülemustest ja suhetest nendega.

Ühel puhkuse esimestest õhtutest sõitsin õhtul kaheksa paiku oma neiule kooli järele. Õues oli juba pime, autos mängis vaikselt raadio, seljas olid mugavad dressid ja jalas tossud.

Ümberringi sõitsid inimesed poodi, koju, sõpradega aega veetma. Peas keerles mõte, mida õhtupoole teha. Kas minna bowling’ut mängima? Või vaadata kodus telekat? Sel hetkel mõistsin, missugune vabadus meil käes on. Vapustav! Teed, mida tahad, millal tahad, kellega tahad. Täelik vabadus, ülim õndsus.

Varem ei osanud ma nii väga hinnata võimalust poes käia või telekast uudiseid vaadata. Oli ju loomulik, et vajutad puldil nuppu ning näed näiteks “Reporteri” ilmatüdrukut homsest päikesepaistest rääkimas. Ajateenistuses viibitud aeg muutis aga mõttemaailma.

„Sõjavägi teeb meheks!“ öeldi mulle enne ajateenistusse minemist. Ma naersin selle peale kõva häälega. Kui keegi seda praegu mulle ütleks, pigem ei naeraks.

Need 12 nädalat ei tee küll poisist meest, kuid nii mõnegi äsja gümnaasiumist/kõrgkoolist tulnud kuti muutsid need pisutki isasemaks.

Meie rühmas oli mitu noormeest, kes ajateenistuse algul ei julgenud oma arvamust avaldada ega teistega suheldagi. Pigem istusid nad oma kapi ees ja krõbistasid soolapähkleid nagu hamstrid, ainult et jooksuratas ja veepudel olid puudu.

SBK lõpus oli aga näha nende noormeeste sotsiaalset avanemist. Nad julgesid öelda, mis neil mõttes. Nad olid õppinud kasutama oma häält nii, et see jõuaks ikka teisteni, mitte ei hajuks enne üldisse mürasse. Mõni sellistest kuttidest õppis isegi naermise ära.

Kindlasti tugevdab ajateenistus vaimset seisundit. Seda muidugi juhul, kui mees ühtäkki mingil põhjusel ei murdu ega pehmete seinte vahele ei satu. Pidevate käskude saamine ja täitmine, alatine koristamine ja reeglite piinlik järgimine hakkavad pikapeale ajudele. Seda eriti ajateenistuse alguses.

Keskkonnavahetus mõjub üliahistavalt ja pidevalt tuleb koos olla, külg külje kõrval, esmapilgul erinevate, lõpuks ikkagi samasuguste kuttidega. Täpselt nagu sprotid õlis, kui karpi topitakse tihkelt kokku ühe jao kogus kalu ja jäetakse nad sinna „edasisi korraldusi“ ehk leivale minekut ootama.

Ajateenistus, eriti SBK lõpetamine, annab hea sisetunde. Kui enne sõjaväkke minekut üritatakse ikka kuidagi teenistusest pääseda ja kardetakse, et varsti tuleb koju kutse ilmuda arstlikku komisjoni, siis pärast 8/11kuulist riigi teenimist ei pea enam seda ümbrikku kartma.

Kohustuslik ajateenistus saab läbitud ja taas on võimalus hakata elama oma elu.

Peale hingerahu on tegelikult päris uhke olla sõdur. Algul ei arvanud meie jaost sedasi keegi. Aga kui nii mõnigi meist oli linnaloal käinud ja laigulises vormis kas Tallinnas või Pärnus liikunud, muutusid seisukohad märgatavalt.

Mäletan selgelt oma jaokaaslase sõnu pärast seda, kui ta oli päeva Pärnus veetnud: „Kutid, tegelt on ikka päris pull linnas ringi kõndida laigulises! Neiud vaatavad järele ja puha. Apteegis tehti ka allahindlust, kuna olen sõdur. Päris vinge!“ Lisandub teadmine, et oma kohustus riigi ees on täidetud.

Muide, kui kunagi sõpradega õlleklaasi juures jutt soiku peaks jääma, siis sõjaväeteemadel heietada on alati lõbus. Järele proovitud.

Siinkohal, kahjuks või õnneks, minu artiklid lõpevadki. Sõduri baaskursus on läbi ning enamik emotsioonidest ja noori ajateenistusse minejaid huvitavast trükki saanud.

Artiklite eesmärk polnud kiita taevani kaitseväge või kutsuda masse üles vabatahtlikult ajateenistusse astuma. Soov oli tutvustada lehelugejatele vahipataljonis teenivate noormeeste argipäeva.

Loodan, et jutukesed andsid mingisugustki huvitavat informatsiooni Eesti Vabariigi ajateenijate elust. Ehk sai mõni ema kodus südamerahu, et poeg polegi väga hullus kohas.

Ning vahest tundis mõni aegateeninu ära killukesi enda teenistusest.

Kõigile tulevikus riiki teenima minejatele ütlen järgmist: karta pole midagi. Kui olete siiani elus hakkama saanud, ei valmista kaitsevägi mingisuguseid probleeme.

Tuleb vaid olla valmis täitma käske, roomama metsas ja sööma chilli con carne’t. Huh ... Võtke parem kiirnuudleid kaasa!