Vaimne isa Aksel Randmer kaasteeliste meenutustes

Randmer, vägilasekasvu ja -jõudu mees, alustas oma elu spordis kergejõustiklasena, võites kuulitõukes Eesti 1945. aasta meistrivõistlustel hõbemedali. Tallinna kehakultuuritehnikumi lõpetanuna tuli ta Pärnusse ja oli enne vibuspordi hakatamist kergejõustikutreener.

Odaviskes kaks korda Eesti meistriks tulnud ja 24 korda Eesti koondises võistelnud Aliide Tamme treenis Randmer alates üheksanda klassi plikast karjääri lõpuni.

"Treenerina oli Aksel küllaltki range ja nõudlik," meenutab Tamm. "Aga ta võistles toona veel ka ise ja oli reisidel hea kambajõmm. Üldse oli ta selline inimene, kellega võimatu tülli minna. Mäletan, et korra ma trennis pirtsutasin ja siis ta saatis mu minema, aga järgmisel päeval poleks nagu midagi olnud. Ta muretses, hoolitses, oli nagu isa eest."

Aliide Tamm oli ka sel 1959. aasta Lvovi-reisil, kui Randmer sealt esimesed vibud Eestisse tõi. Ja kui 1962. aastal selgitati Pärnu Vallikäärus Eesti esimesed vibulaskmismeistrid, sai 70 meetri distantsi kulla ei keegi muu kui Aliide Tamm.

"Aksel meelitas kõik laskma - Eesti tippsprinter Heiki Särev korjas kamaluga vibumedaleid, vibu lasi sõudetreener Mihkel Leppik," rääkis Tamm.

Mihkel Leppik oli Aksel Randmeri kui Spartaki Pärnu tegelase ja Dünamo Pärnu organisatsiooni esimehe kaasteeline aastakümneid.

"Aksel jäi igas situatsioonis rahulikuks, tema suur kogu kannatas kõik välja," rääkis Leppik. "Ta oli väga heatahtlik ja vastutulelik, aga ka üdini aus. Kui miski ikka võimatu oli, ei hakanud ta keerutama, vaid ütles otse, et ei. Tallinna ülemuste Karl Londi ja Bruno Jungi suhtes pidanuks ta ehk siiski nõudlikum olema."

Vibu proovis Leppik huvi pärast, aga jõudis mäletamist mööda meistrikandidaadi järgu ja Eesti koondisse pretendeerimiseni.

Müncheni olümpiale võistlema pääsenud Mati Vaikjärv tunnistab, et nagu Aliide Tammele oli ka talle Randmer nagu hea isa.

"Olime ju koos 1960. aastast ja suhtlesime viimaste päevadeni," rääkis Vaikjärv. "Ta andis mulle vibuspordi algteadmised ja hoolitses hingega kõiksugu võimaluste eest. Tema leitud on Tammiste vibuplats, temaga käisime Müncheni olümpia järel läbi hulga koole ja meelitasime noori vibu laskma."

Sellest, milline semu Randmer oma õpilastele oli, jutustas Vaikjärv toreda loo.

"Akslil tuli idee, kuidas naiste silma alt ära saada," meenutas Vaikjärv. "Pakkisime tema, Olev Haidaku ja Kalju Rooniga oma vibud ja muud riistad ning teatasime, et tuleb laagrisse minna. See kraam rändas aga Haidaku voodi alla ja me püüdsime hoopis kolm päeva Sangelaiul kala. Aksel oli igati üks maru vana."

Randmeri suur harrastus oli fotograafia, vähemal määral ka spordilookeste kirjutamine. Tema kuulsaim pilt, mis läbi TASSi läks laiali üle maailma, oli sellest, kuidas kaks pulmariietes pärnakast vibulaskurit selgitavad, kumb täpsem on ja kelle sõna peres maksma hakkab.

"Spordilehe mittekoosseisuline väga hea ja kindel kaastööline oli Randmer 1958. aastal ilmunud esimesest kuni 1993. aasta 30. juunil ilmunud viimase numbrini," kinnitas Spordilehe kauaaegne ajakirjanik Juhan Maidlo. "Ta astus Tallinnas käies toimetusse alati ka siis sisse, kui kaastööd pakkuda polnud, mul ei lähe kunagi meelest tema alatine naeratav nägu ja heatahtlik jutt."

Pärnu vibuklubi Meelis juht ja treener Leili Kukk oli viimased aastad rohkem koduseinte vahel veetnud Randmeri tihedamaid sidepidajaid spordiilmaga. Temagi tundis Randmeri peaaegu 40 aastat.

"Aksel oli väga õiglane treener ja rahumeelse inimesena hea diplomaat," meenutas Kukk. "Tal oli harukordne võime olla samas kuidagi sinust kõrgemal kui hea semu. Ja koosviibimised ei olnud mõeldavad ilma tema lorilaulude ning Kalevipoja teatud kohtade deklameerimiseta."