Homme õhtu ja kettaheitefinaal Pekingi kergejõustikustaadionil on kõigile sõudjate hõbeda läbi painest vabanenud eestlastele selle olümpia tähtsaim. Gerd Kanterilt loodetakse võitu või vähemalt medalit, Aleksander Tammertilt suurüllatust ja Ateena medali kordamist.
Olümpia kettaheitevõistluse teine kvalifikatsioonigrupp oli just lõppenud. Eesti ajakirjanikud olid summas Gerd Kanteri ümber ja kuulasid hea sõnaseadmisega hiiu rahulikku, kohati filosoofilist kommentaari.
Allar Raja, Igor Kuzmin, Vladimir Latin ja Kaspar Taimsoo lõpetasid Pekingi olümpial paarisaeru neljapaatide B-finaali kolmandana ja olid kokkuvõttes üheksandad. Kas olete Ateena saavutuse kordamisega rahul?
Aleksander Tammert ütles Pekingi mängude eel, kui ungarlane Robert Fazekas kettaheites olümpianormi täitis, päris valusaid sõnu. Teatavasti jäi Fazekas eelmisel olümpial Ateenas häbiväärselt dopinguga vahele, temalt võeti medal ja nii tõusis Tammert pronksimeheks.
Kolmeteistkümnendal Pekingis olemise ja töötamise päeval ei väsi ma imestamast, et kuhu on kadunud siinsed koduloomad. Tõsi, viibime ju valdava osa ajast kesklinna piirkonnas või igatpidi ülihoolikalt planeeritud ja korrastatud olümpiaobjektidel, aga ikkagi – oleme näinud paaril rõdul puurides kanaarilinde, vist kolme paela otsas jalutatavat tõukoera, ja mitte ühtegi kassi.
Hiinlaste eesmärk on näidata kodusel olümpial kogu maailmale, et nad suudavad, tahavad ja oskavad korraldada midagi enneolematult suurt ja head. Teine ja mitte väiksem eesmärk on demonstreerida oma spordi kõrget taset. Teel mõlemale tõestusele ollakse seni ülimalt edukad.
