| |
|
 |
Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson Pekingis.
Foto: Raigo Pajula / Postimees |
|
Jaansoni ja Endreksoni esimesed reageeringud
16.08.2008 00:01
Enn Hallik, toimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
16.08.08 OLÜMPIAPÄEVIK! Pekingi olümpia sõudevõistlustel paarisaeru kahepaadil medali võitnud Jüri Jaanson ütles end nii pingutanud olevat, et hambad lausa tagurpidi, Tõnu Endrekson tundis rõõmu pronksmehe staatusest lahtisaamisest.
Jüri Jaanson kümme minutit pärast finišit: “Mul on hea meel, et see asi on tehtud ja enam ei pea kannatama ja ootama, kuni üliinimlikust pingutusest tulnud valu üle läheb. Et ma ei pea enam finišis oksendama. Sõitsin seekord nii, et hambad polnud mitte vristis, vaid lausa tagurpidi, hambad olid mul lausa ajudes. Viimasel 200 meetril olin nii läbi, et mõtlesin – ma enam ei jõua.”
Tõnu Endrekson: “Mina end päris pildituks seekord ei sõitnud, ainult kõrvus võttis vererõhk kõvasti kohisema. Nägin 500 meetrit enne finišit, et Uus-Meremaa hakkab tulema, aga Jüri nägi ka ja ma läksin tema otsustatud kiirendusega kaasa. Austraallaste kiire algus ja lideerimine oli meile ehk üllatus, pigem ootasime sloveenide kiiret starti. Teadsime, et neil on ka kolmas 500 väga tugev. Ja inglastel hea finišikiirendus.”
Jaanson pool tundi hiljem pressikonverentsil: “Minu eas olümpial medal võita on väga suur asi.”
Kolmandaks tulnud inglased Wells ja Rowbotham: “Austraallased olid täna parimad ja au neile. Aga Jüri on fantastiline sõudja – tulla kuuendale olümpiale ja pista kotti suurfavoriidid Waddell-Cohen, maailmameistrid Macquet ja Hardy ning olümpiavõitjad ja maailmameistrid Spik ja Cop! Mul pole sõnu.”
Veidi hiljem eravestlustes. Endrekson: “Me ei pannud mingit taktikat paika. Läksime tahtmisega teha oma maksimaalne sõit.”
Jaanson: “Distantsi teisel veerandil püüdsin tempot hoida ja inglastel kõrval püsida. Poolel maal vaatasin, et pole pääsu, tuleb rünnata. 500 viimast meetrit andsime täiega. Niipalju kui sain, vaatasin paremale inglaste ja uusmeremaalaste poole, et kuidas nendega seisame.
See oli mulle väga raske sõit, aga neid on palju olnud ja ma ei julge öelda, et elu raskeim.”
Endrekson: “Pronksmehe staatusest olen nüüd lahti, hakka või leinapidu pidama. Siin olümpial tahaks nüüd Kanteri finaali minna vaatama ja Keelatud Linna ka, mis avapeo päeval oli meie pettumuseks kinni.
Kui minult küsitakse, mis edasi saab, siis ütlen, et vara, ma ei tea veel. Trenni tuleb edasi teha, et suurte koormustega harjunud tervis üles ei ütleks. Sel sügisel läheme võib-olla Euroopa meistrivõistlustele. Järgmisel aastal teeksin meeleldi kergemalt, võtaks nii-öelda vaheaasta. Äkki eksperimenteeriks, mine tea, võib-olla oleks huvitav ka üksikaerupaati proovida, näiteks kaheksalisse istuda? Igatahes oleme selle medali nimel kohutavalt tööd teinud, olen psüühiliselt praegu täitsa läbi.
Finiši järel olid meie esimesteks sõnadeks Jüri “kas olime teised või kolmandad?”. Nägin tabloolt, et teised, ja ütlesin Jürile. Treener Tatjana Jaansoni esimesed sõnad meile olid “tubli, poisid!”. Aga ükskord enne paljus Tanja mind – ole hea, Tõnu, aita Pekingist medal tuua ja Jüri pensionile saata. Ma tegelikult ei usu, et Jüri sõudmise katki jätab. Ta ei saagi, peab juba tervise pärast edasi liigutama.
See medal on palju rohkem väärt kui kolm MM-pronksi ja U23 MM-kuld, aga praegu pool tundi lõpetamise järel on mul tühi tunne. Pikk mees, pikad juhtmed, ilmselt jõuab see, mida tegime, hiljem kohale."
Jälgi Pekingis toimuvat Pärnu Postimehe olümpiapäevikus!
|
