Gerd Kanter Pekingi kergejõustikustaadionil. Foto: Raigo Pajula / Postimees

Arvata, et kõik, ka asjatundjad, eestlaste tegemistest ja suurtest ootustest Pekingis teavad, on pehmelt öeldes väär. Istun pressikeskuses lugusid kirjutades kümnekonna üsna lärmaka Kuuba kolleegiga ühe laua taga. Testisin neid – nad polnud niisugusest mehest nagu Kanter kuulnudki. Muide, nagu mina nende pesapallistaaridestki. Üks:üks. Tuleb meelde Sydney olümpia, kus Erki Noole kettaheitelugu kedagi peale eestlaste ei erutanud.

Laupäev tõi niisiis vabanemise. Vajus põhja allakirjutanu ennustus kahepaatide ehk Jüri Jaansoni ja Tõnu Endreksoni finaali stsenaariumi kohta ning läksid tõeks Eesti sõudejuhtide Rein Kilgi ja Jaan Tultsi sõnad. Tults ütles, et see on ettearvamatu sõit, ja nii oligi. Kilk keeras finaali järel nööpi – ma ju ütlesin, et tuleb medal, ja millal olen ma valetanud!

Tõeks läks ka Inglise sõudelegendi Matthew Pinsenti möödaminnes visatud lause “inglastel on šansid, eestlased võivad küll saada medali, aga ei võida”.

Väärt, et meenutada

Vaatamata sellele, et kodus on kahepaatide finaali telerist iga soovija ilmselt mitu korda vaadanud, võiks seda koos osaliste kommentaaridega siiski veel meenutada.

Stardis rebisid end ette austraallased David Crawshay ja Scott Brennan, Jaanson ja Endrekson olid 500 meetri peal neist 2,2 sekundit maas viiendad koos inglaste, sloveenide ja prantslastega, veidi kõigist taga olid ühed favoriidid uusmeremaalased Rob Waddell ja Nathan Cohen.

“Üritasin alguses rütmi kätte saada ja pundis püsida,” ütles Jaanson finišis.

“Austraallaste algus üllatas, ootasime kiiret starti hoopis sloveenidelt Luka Spikilt ja Iztok Copilt,” lisas Endrekson.

Poolel distantsil olid austraallased kõigist juba vähemalt 2,3 sekundit ees, aga jälitajad tulid suhteliselt ühes reas. Eestlased läbisid teise veerandi neljanda vaheajaga, kuid olid tõusnud kolmandaks inglaste Matthew Wellsi ja Stephen Rowbothami järel ning Spiki ja Copi ees.

“Püüdsin teisel veerandil tempot hoida ja inglastega võrdsena püsida,” meenutas Jaanson.

Kolmanda 500 meetri läbisid eestlased kõigist kiiremini. 1500 meetri märgis olid inglased küll veel 0,33 sekundiga ees ja teised, kuid neljandaks tõusnud Waddellist-Cohenist ja sloveenidest ning prantslastest maailmameistritest Jean-Babtiste Macquet’st ja Adrien Hardyst olid eestlased juba vähemalt 1,13 sekundiga ees. Juhtis Austraalia, ülejäänud paadid liikusid nina-ninas, otsustatud polnud veel midagi.

“Vaatasin poolel maal, et nüüd pole pääsu, tuleb rünnata. Saab siis edasi, mis saab,” rääkis Jaanson hiljem.

“Märkasin kohe, kui Jüri tempot tõstis. Mul polnud raske kaasa minna,” ütles Endrekson.

Vimased 500 meetrit olid hullumeelsed kaldal vaadata, mis siis veel paadis. Jaanson ja Endrekson läbisid ka selle lõigu kõigist kiiremini. Austraallased olid kullas kinni lõpuni, eestlaste paadinina sai finišipiiksu vaid 0,05 sekundit enne inglaste oma! Hõbe!

“Tempo tõusis 38 tõmbeni minutis, siis 39, isegi üle 40 tõmbeni,” meenutas Jaanson. “See polnud enam hambad ristis sõit, mul olid hambad lausa tagurpidi, tundus, et nad on otsapidi ajus. Kakssada meetrit enne finišit kartsin, et ma enam ei jõua. Aga jälgisin, niipalju kui võimalik paremalt inglasi ja vasakult tõusvaid usmeremaalasi ja pingutasin edasi.”

“Tunnistan, minul pilt päris tasku ei läinud,” rääkis Endrekson. “Finiši järel vajusime ära muidugi mõlemad. Jüri küsis – olime teised või kolmandad? Ma nägin suurelt ekraanilt ja ütlesin, et teised.”

Jälgi Pekingis toimuvat Pärnu Postimehe olümpiapäevikus!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: