Nüüd on noorel lavastajal valminud esimeses koduteatris debüütlavastus “Electronic City”.

Miks valisid oma esimeseks lavastuseks Endla teatris just saksa nüüdisautori Falk Richteri veidi ebakonventsionaalse näidendi “Electronic City”?

Esimesest lugemisest alates oli selge, et see näidend oma teemade, tegelaste ja jutustamisviisiga köidab mind ja tahan selle teatrilavale tuua. Kui Endla pealavastaja Tiit Palu küsis, millised oleksid mu enda eelistused algavaks hooajaks, panin lauale just selle teksti.

Milliseid märksõnu tõstaksid näidendis ja lavastuses esile?

Näidend on paljudest pisikestest kildudest kokku pandud suur pilt, mis pääseb mõjule alles tervikuna. Näidend on hoogne ja halastamatugi – ühest lausest piisab, et kogu kujunema hakkav pilt põrmuks paisata. Lavastus on selles mõttes rahulikum, et on loodud süsteem, mis peaks aitama pildis orienteeruda, mõttest aru saada.

Kui rääkida teemat pidi, siis nii näidendis kui lavastuses on vaatluse all inimene üleilmastuvas, edukultuse all kannatavas maailmas, kus kogu tants toimub kellegi teise pilli järgi ja enda valikud on minimaalsed.

Lavastus mõjub omamoodi ohumudelina, süvendades tunnet, et tulevikus asendab tehnoloogia igasuguse inimestevahelise kommunikatsiooni ning vahetud ja siirad tunded.

4. detsembril avas Eesti Vabariik saatkonna virtuaalses suhtluskeskkonnas Second Life (Teine Elu). Tegemist on kolmemõõtmelise maailmaga, mida kasutajad reeglite piires oma suva järgi kujundada saavad. Rate.ee ja Orkut.comi populaarsusest pole mõtet rääkida, Second Life on samm edasi, muutes virtuaalse suhtlemise veel paeluvamaks – saad vormida endast kellegi, kes sa tegelikult ei ole.

Internetis on levinud nn rollimänguserverid. Kasutaja logib sisse, loob endale uue identiteedi – hakkab näiteks sõdalaseks ja seikleb selle identiteediga väljamõeldud maailmas. Nii mõnigi andekas inimene on ülikoolist välja langenud, sest virtuaalmaailmas elamine on võtnud kogu tema aja.

Hiljuti lugesin ühest mõrvast Hiinas, mille põhjuseks oli see, et üks virtuaalne tegelane varastas teiselt virtuaalselt tegelaselt tema vara. Probleem lahendati reaalselt elu võtmisega. Sümboleid :-) :( :* on paljud inimesed näinud. Kas need asendavad tõelist naeratust, kurbust, suudlust?

Ma ei usu, et tehnoloogia asendab igasuguse inimestevahelise kommunikatsiooni, kuid arvan, et väärtustada tuleb vahetut suhtlust siin ja praegu. Kus me lõppude lõpuks õnnelikud olla tahame, kas väljamõeldud maailmas või päris elus?

Milline on sinu enda suhe tehnoloogiaga?

Olen õppinud Tartu ülikoolis arvutiteadust ja mõne aasta tarkvarafirmas programmeerijana töötanud. Tehnoloogiat ei karda, kuid jälgin hoolega, et peremees suhetes mina-arvuti, mina-Internet oleksin mina ja mitte teine pool. Tehnoloogia on abimees. Vahend, mitte eesmärk. Teist inimest ei asenda inimesele miski, arvuti ja mobiili vahendusel loodud lähedusetunne on ohtlikult petlik.

Osa lavastusest on reality-seriaali võtted ning selles kontekstis tõuseb oluline küsimus – kuivõrd manipuleeritakse tegelikkusega meie ümber, iseäranis meedia vahendusel.

Inimese aeg ja võimed on piiratud, sellest tulenevalt on kõike ümbritsevat mõista võimatu. Tuleb teha valik olulise ja ebaolulise vahel. Minu arvamus on, et meedial on käes väga suur võim – kui mingist teemast on vaja teha uudis, siis see tehakse. Kui mingi sündmus ei ületa uudisekünnist, ei ole seda nagu olemaski olnud.

Seega tehakse meie eest valik – määratakse, mida peame teadma ja mida meil ei ole vaja teada. Ühest küljest on sellise valiku tegemine paratamatu ja vaieldamatult vajalik, teisest küljest peame õppima suhtuma kriitiliselt kõigesse, mida loeme, ja kindlasti peame õppima valima, mida loeme. Mida on Paris Hiltonil või Britney Spearsil meile rääkida?

Peale oma kursusekaaslaste osales lavastuses vanemaid ja kogenumaid näitlejaid. Kas kursusekaaslastega on lihtsam (olete ju neli aastat koos koolis päevi õhtusse saatnud) või keerulisem (julgevad rohkem küsida ja kahelda) tööd teha?

Ma ei taha teha mingit vahet noorte ja vanade vahel. Kursakaaslased tunnevad mind kauem, mõistavad mind sageli poolelt sõnalt, kuid nad on isiksused, näevad maailma asju omamoodi, mõtlevad omamoodi, nendenigi jõudmiseks tuleb palju vaeva näha.

Kas lavastav näitleja on raske olla? Räägitakse, et tihtipeale analüüsivad näitlevad lavastajad end liiga palju ja rollide loomine on seetõttu valuline ja keeruline. Kuidas sinu jaoks need kaks rolli kokku lähevad?

Mulle tundub, et lavastajale on kasulik olla näitleja. Saada aimu, mis tunne see on, kui oled madrus kellegi teise juhitavas laevas. Oma nahal saad paremini aru, kuidas näitleja võib lavastajat aidata ja kuidas ta seda teha ei saa. Mõistad, millised ülesanded ergutavad näitlejat ja millised jätavad ta arusaamatusse. Hea kool on seegi, et näed töötamas teisi lavastajaid. Saad õppida nende vigadest ja voorustest.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: