Veel enne, kui ma jõuan selle loo põhjuseni, on minu meelest vaja sissejuhatust. Viimaste aegade kohtumistest on jäänud eredalt meelde või hoopis häirima Vanalinna hariduskolleegiumi juhi Kersti Nigeseni mõte: oleme suutnud ehitada oma süsteemid üles nõnda, et kusagil ei teki terviklikku käsitlust inimesest. Inimene kui tervik koos kõigi oma rõõmude ja muredega ei ole kellegi huviorbiidis.