Ainult tänu heale õnnele sain vaatama minna pärnakate seas ülipopulaarset noortelavastust “Sõbrapäev”, mille autorid on Liisu Krass ja Sandra Sillaots meie oma väikesest linnakesest.

Küün oli puupüsti rahvast täis, kuigi lavastust on Endlas mängitud juba poolteist kuud. Mis küll tõmbab inimesi teatrisse vaatama uusi, veel tundmatuid tegelasi?

Igas vanuses inimestele

Noorte puhul on mõistetav, et tahetakse vaadata omaealiste loodud lavastusi - need on ju palju huvitavamad kui mõne ätikese looming, kel on elust oma arusaam ning kes arvab, et tänapäeva noorus on määratud hukule.

Kuid mis tõmbab ligi vanemaid kodanikke? Lootus näha oma lapsepõlve? Tahe vaadata illustreeritud varianti oma järglaste elust ja tegevustest? Soov mõista lapselapsi ja tänapäeva maailma?

Sooviksin teada sellele küsimusele vastust, kuid oskan öelda vaid üht: “Sõbrapäev” läheb peale igas vanuses inimestele ja arvatavasti/loodetavasti ei rauge selle etenduse populaarsus veel niipea.

Küüni sisse astudes tekkis tunne, nagu siseneksin pooleldi haiglasse, pooleldi unenäkku. Valged tekid-padjad ja palju voodeid üheskoos meenutasid palatit, kuid must riie tagaseinas andis ruumile salapärase varjundi. Jällegi sai tõestatud, et heaks lavakujunduseks pole eriti palju vaja.

Lavastuse esimese minuti jooksul suutis mind oma lummusesse meelitada ilus, kuid masendunud neiu Lizett (Jaanika Arum). Tema jutt mõnitavast õpetajast ja koolisöökla supist tekitas minus kahtlaselt tuttava tunde - justkui oleks mu oma elu järsku näidendiks muutunud, ainult veidi traagilisemas võtmes.

Ainsaks probleemiks kujunes heli liikumine saalis. Näitleja rääkis alguses liiga vaikselt ja niipea, kui keegi end publiku seas liigutas, haihtusid sõnad õhku. Aja möödudes muutus olukord märksa paremaks: inimesed rahunesid ja neiu hääl muutus kõlavamaks.

Oleme omavahel seotud

Kahjuks oli pinkidel sahkerdamist tõesti liiga palju. Minu seljataga kommenteerisid noormehed näidendit oma elust võetud kogemuste põhjal. Ühest küljest oli muidugi põnev kuulda, mida nad on läbi elanud ja kuidas nad mõnest naljast aru ei saanud, sest on ise samasugustes, tegelikult mittehumoorikates olukordades olnud, kuid teisest küljest oli siiski ebameeldiv kuulata teatrisse kohustuslikus korras tulnud poiste märkusi.

Lavastuses sai kokku viis tütarlast: igaüks ise vanuses ja seltskonnakihist. Nad jutustasid üksteisele oma kõige piinlikumatest juhtumistest, mida saabki vist vaid võhivõõrastele rääkida, sest siis võib olla kindel, et keegi nendest hiljem enam ei kuule.

Tüdrukud suutsid oma karakterid väga hästi välja tuua. Nad olid emotsionaalsed, elavad ja vägagi usutavad. Kahjuks kasutati minu meelest liiga palju slängi, kuigi peab tõdema, et meie kõnekeel on tõesti vägagi “arenenud” tänu kõiksugustele väljenditele.

Eriti tõstan esile Mariat (Darja Varionova), kes oma hüperaktiivsuse ja suurepäraste grimassidega suutis rahvast naerutada ning pakkuda publikule tõelist meelelahutust, kuigi vahel läks ehk pisut liiale.

Näidendi lõpp saabus natuke ootamatult. Kuid etendus tervikuna jättis väga sügava mulje ja andis mõista, et inimest juhib süda, mida on küllaltki lihtne mõjutada.

Samuti peavad inimesed mõistma, et me kõik oleme omavahel seotud ja suudame üksteise elu muuta.

Kui peaksin panema sellele lavastusele hinde, oleks see 4+, sest olgugi et etendus oli väga hea ning näitlejad peaaegu ideaalsel tasemel, jätkub arenemisruumi ju alati.

Annika Markson

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4