Samal teemal: PILT: Suvelavastuse esimene proov Vargamäel

Vargamäe künkal asuva Anton Hansen Tammsaare muuseumi giid, Albu raamatukogu juhataja Silvi Väinsalu möönab, et ilus must muld teine jah, aga sellist pole teps mitte kogu Vargamäel.

Omal ajal laius ümber kahe talu künka tõesti soo, nüüd on kidurad kased end kõrgemaks venitanud ja soo taandunud. Rookatusega taluhooned on aga jäänud, justkui olekski Krõõt ja Andres siin kunagi askeldanud.

Muide, Pearu on Andresest sitkem olnud, kinnitab Väinsalu ja osutab kõrvalmajale. Seal peetakse endiselt talu, peremehel nimeks Pearu Vaaderpall.

Kraav oli Andrese ja Pearu riiu üks olulisi allikaid, selleta ei saa hakkama ka Endla ja Rakvere teatri ühine suvelavastus “Vargamäe kuningriik”.

Kunstnik Aime Undi lavakujunduses poolitab kraav mänguruumi, millest ühele poole jäävad Andrese ja teisele Pearu maad.

“Mõlemasse otsa tulevad väravad,” püüab kunstnik võhikule tulevast mänguplatsi silme ette manada. Vaatajate tribüün tuleb nagu amfiteater, keskel kraav ja näitlejad.

Jalad kraavis

Kraav saab valmis uskumatult kiiresti. Pool sammu lai ja paarkümmend sentimeetrit sügav – suuremat pole vaja, sest täidetakse niikuinii punase graniidipuruga. Järele jääb sümboolne triip, kirjeldab Unt lavakujundust.

Rakvere teatri juht Indrek Saar köhatab hääle puhtaks.

“Meil on selline ajalooline hetk, et see umbes kolm või natuke rohkem aastat ettevalmistatud plaan on jõudnud esimese proovini. Aga selle jaoks, et asi oleks formaalselt kirja pandud, on meil ette valmistatud paberid, millele paluks kõiki osapooli alla kirjutama. Nii et Pärnu, hüppa üle kraavi!” põristab Saar. Ent Endla kolleeg Ain Roost ei liigu paigast.

“Ma tahaksin teada, kummal pool kraavi me siis kirjutame sellele asjale alla?” küsib Roost naerupahvakute saatel. “Mina nüüd küll ei tule teisele poole kraavi, mättad on juba teie pool. Kui õige paneme selle laua keset kraavi? Aga kas pikuti või põigiti?”

Rakvere teater naabrist kasu lõigata ei soovi ja nii tõmbavadki Albu vallavanem Kalju Kertsmik, Sihtasutuse A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel juhataja Eduard Ubaleht ning teatrijuhid, jalad kraavis, kontrahile kriipsud alla.

Kõnelev koer

“Vargamäe kuningriigi” dramatiseeringu autor Urmas Lennuk Rakvere teatrist toetub äraoleval ilmel kord päevinäinud aida, kord rehetoa vastu, justkui läbi elades neid aegu, millest pajatab suvelavastus.

“Vargamäe kuningriik” on lugu kahest eluõhtule jõudvast naabrist – Andresest ja Pearust. On palju tööd tehtud, ehk niisama palju kembeldudki, on naisi maetud, poegi ära saadetud, oma tõe ja õiguse eest võideldud. Ühel päeval ilmub silmapiirile rändaja. Tema tagasitulek paneb tagasi vaatama kaks kanget naabritki.

“Põhiliselt ma järgin neid sündmusi, mis viiendas osas on,” mõtiskleb dramaturg. “Kui ma lugesin “Tõe ja õiguse” esimest ja viiendat osa süvenenumalt, siis tekkis moment, et pidevalt pöörduti talude suhte poole loomade kaudu. Koertega juhtus alati midagi, neid lasti maha, peksti surnuks, nad väljendasid ise oma käimistega pere suhtumist. Nii et üks keskne tegelane on koer ”

Lavastaja Jaanus Rohumaa on osatäitjad kindlaks määranud. Noort Andrest mängib Üllar Saaremäe, Pearut Sepo Seeman. Vana Andrest kehastab Madis Kalmet, vana Pearut Peeter Jakobi.

Linnast tagasi koju saabuva Indreku rollis on Märt Avandi, Tiina rollis Karin Tammaru. Osa võtab paarkümmend näitlejat, peale nende sajaliikmeline koor.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0