Poeetidest elavate legendide ligimestel on oma esimese raamatuga avalikkuse ette tulles paras julgustükk sooritada. Räpina lauliku Aapo Ilvese ema Tiina Ilves näitas eestikeelsele lugejale poja varju jäämist kartmata vapralt “Augustihambaid”.

See on jutukogu, nii et luuletusi-laulusõnu kirjutava Aapo loominguga väga midagi võrrelda ei saagi. Kui, siis Ilveste geneetilist lihtsust ja huumorimeelt.

Euroopaliku poeedi Indrek Hirve tütar Tui viib jalutama “Tähe tänavale”. See on romaan, nii et riimis loova isa loominguga võrdlema vahest ei hakata. Kui, siis Hirvede geneetilist elegantsi, nõudlikkust ja lennukust. Mis kohustab nii ennast kui ümbritsevaid.

Eriliste maailmast

Hirve-tütre taies on kujundatud teksti sisu ja olemusega vägagi soodsalt sobivate võililleudemetega (Anna Lauk). Ilvese-ema raamatule on joonistanud tekstiga võrdväärselt humoorikad illustratsioonid poeg Aapo. Mõlemad raamatud on mõnusas käepärases pehmes formaadis, Tui kirjastaja on Petrone Print ja Tiina tekstid trükiti Aapo ja Jan Rahmani abiga Bookmillis.

Kui nimeka veresuguluse trotsimine omaenese raamatu avaldamisel on kahe põlvkonna vastsetel naiskirjanikel ühine, siis kõik muu on nii erinev, kui üldse olla saab.

Ilvese jutte pajatab meile naine rahva seast – kogenud, ent mitte kibestunud emand, kes oma ise- ja üksiolemises tahab elu jooksul naerdud naere ja poetatud pisaraid jagada.

Hirve romaan vestleb meiega väljavalitute nooblist kõrgusest – ilusa ja andeka tüdruku kõrgi erakordsuse platvormilt, mida esimesed tõsisemad lüüasaamised armuelus ja eneseteostuses pole rohkem kõigutanud, kui et kirjutama pannud. Tulemuseks ühtaegu nii eneseabi pärast haiget saamisi, õpetlik sissevaade eriliste tüdrukute erandlikku ilma.

Ridade vahelt aimuvad isiksused päriselust. Nendega klaaritakse arveid hoolitsetud, aga halastamatute küüntega.

Säh sulle, vananev muusik, kes sa mulle kui noorele naisele haiget tegid! Sahmaki sulle, möirgav sopran, kes sa mu solisti kohalt kukutasid! Klaarin teiega arved ja mängin rikkumata tüdrukuna oma jänkuga edasi. Enne tõestan oma romaaniga, et olen teist üle. Mida Tui Hirv kena keskmise taustale paigutades kahtlemata on. Nii isiksuse, laulja kui kirjutajana.

Ainult et üpris eluvõõras ja naiivne on ta. Laseb iseendaga väga sarnasel peategelannal võililleudemena hõljuda looveliidi seas, nautida muusikast ja parfüümidest parimat, aga käratab samal ajal välja sellise lapsiku lause, et “ise keskealine, aga paberite järgi ikkagi selle mehe naine”. Niisugust plikalikku julmust – värske naiskaader tuleb, võidab ja võtab – on kasulik teada.

Seda enam, et noobel ja nõudlik autor kasutab emakeelt otsekui võõrkeelt. Eesti keel on Tui käes – kelle lemmik- ja sagesõna on “natuke” – natuke jäik ja ebamugav. Püüdlikult korrektne ja võlts. Paradoksaalne, kui vähe Tui raamatus kõigi šikkide sõnastuste keskel toimub ja kui palju Tiina raamatus kogu lihtsa ja napi sõnastuse juures juhtub ja aimub.

Usaldusväärne ja kindel

Naiivitaril tasuks lugeda Tiina Ilvese raamatut ja näha mitu põlvkonda vanema daami silmi. “Augustihambad” kinnitavad, et kuuekümnesed tädid on seksuaalselt aktiivsed ja vilunult õnnelikud naisinimesed.

Kohtusime ema-Ilvesega Kihnu kirikus, kuhu proua oli Räpinast ettevõtliku pensionärina isamaad imetlema sõitnud, ja tema silmis oli helge plikalik helk. Midagi väga värsket ja uudishimulikku. Mis ongi eeldus loominguks – põlvkonnast olenemata saadakse julgust ja tahtmist oma tähelepanekuid-kogemusi kirja panna ja teistega jagada just värskest tundest, et maailmas on kõik uus ja erakordne. Kusjuures kohe selgub, et meil kõigil on sarnased mõtted-tunded, keegi pidi lihtsalt need välja kirjutama, et paljudel saaks kergem ja selgem.

Selge, et eluõhtul pole lihtne elutervelt jutustada, kuidas häbe kui jalgpallimuru on läbi elu üsna hoogsalt tallata saanud, aga eks Ilvese nimi ole juba ise, midagi tegemata või ütlematagi parajalt raske kandam. Nii Toomas Hendriku kui Aapo pärast.

Aapo kinnitab ema raamatu kaanel, et need rämedalt naljakad ja elulised lood on talle hea üllatus. Ongi head naljad. Palju kogemusi. Vähe sõnu. Ülim elulisus ka veel.

Nende kaugete ilmade juures on ühine seesinane loomaajav tarvidus kogetut mõtestada, ennast analüüsida ja väärtustada. Tiina vabaneb tänu sellele tagantjärele lahutuse väntsutustest, Tui paraneb armudraamadest-karjäärikataklüsmidest.

Lihtne ja lõbus tädi rahva hulgast ei riski millegagi. Kõrk ja pingutatud kaunitar aga pärast avalikku enesetõestust enam tsurritades küülikuga kodumurule ei pääse. Annaks jumal, et Tui Hirve tähelend ei jääks ainsaks ja lühikeseks. Tuistki võib saada selline Tiina mesti kindel ja usaldusväärne emand, kellega nii lugeja kui ta lihane poeg söandavad koos luurele minna.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: