Läinud nädalal pidin rahustama mitut pahast linnakodanikku, kes ei olnud rahul Pärnu linnapea Toomas Kivimägi reageeringuga taastusravikeskuse Estonia eelmise juhi Vello Järvesalu kuldse käepigistuse afäärile. Öeldi otse, et Kivimägi pole eelmistest linnavalitsejatest parem. Vastasin, et vara veel süüdistusi loopida.
Järvesalule kombineeritud suur rahasumma võinuks jäädagi avalikkusele teadmata, kui toimetusele poleks vihjatud, et mees sai lahkumisel 1,2 miljonit krooni. Tegelik summa isegi koos maksudega päris nii suur ei olnud, aga vihje vastas tõele.
Vihjele oli lisatud, et kuldse käepigistuse tegi vanale võitluskaaslasele ja parteiseltsimehele abilinnapea Jane Mets. Seegi võimalus võib olla väga tõenäoline, kui arvestada, kuidas kogu asi toimus. Mõni Estonia nõukogu liige luges rahasajust alles ajalehest, nõukogu esimees oli lausa teadmatuses ning loo tipp oli, et nõukogul polnud aimugi Järvesalu lepingu sisust. Ühesõnaga: bardakk Pärnu linnavara ühe kalliskivi haldamisel.
Siinkohal ei välista ma üldse, et Estoniat juhtinud-käsutanud ja kasutanud Reformierakond üritas Järvesalu kuldse lähetamisega jätkata eelmise linnavalitsuse aegset rehepapipoliitikat. Selles mõttes ei ole Kesk- ja Reformierakonnal mingit vahet: võtted on ühesugused ja seisnevad peamiselt linnakodanikust maksumaksja arvel uhkelt elamises.
Pole võimatu, et Järvesalu juhtumi puhul üritati kombata Kivimägit: kas saaks mehe oma mõnusasse ringkäenduse kampa tõmmata?
Estonia puhul selgus, et kuigi tegemist on esindusliku taastusravikeskusega, varjas see paiset, mis võib olla kõigil Pärnu linnale kuuluvatel firmadel. Paise moodustavad läbipaistmatu asjaajamine, kummalised ”kuldsed” töölepingud, mis isegi kriminaaluurimise all olijal võimaldavad linna kulul taskud täis toppida, ning maksumaksja teadmatuses hoidmine ettevõttega toimuva suhtes.
Omaette teema on linnaettevõtte nõukogu ja selle roll. Kuidas suutis Estonia nõukogu lasta tekkida olukorral, kus tegevjuhil oli üle 200 päeva puhkust välja võtmata? Kas Estonia nõukogu eelmine koosseis peaks jagama vastutust ettevõtte juhtimisel tehtud vigade eest?
Loodetavasti saab Pärnu linna praegune juhtkond aru, et Järvesalu juhtum riivas paljude linlaste õiglustunnet. Hulk inimesi peab päevast päeva tööl käima, et kuus 5000 krooni kätte saada. Selle kõrval on nõukogude liikmete prisked tasud ja munitsipaalettevõtete juhtide “kuldsed” lepingud liig mis liig. Nagu ütles rahandusminister Jürgen Ligi: praeguses majandusolukorras ei saa olla preemiaid.
Jagan kolleeg Teet Roosaare mõtet, et Toomas Kivimägi võimuliit saaks eksisteerida ilma Reformierakonnata, ja olen sellest varemgi kirjutanud. Võimalikult laia põhja taotledes võeti punti erakond, mis tegelikult pidanuks koos Keskerakonnaga jagama opositsioonipinki.
Kindel on seegi, et Estonia uus nõukogu ei saa lõpmatuseni viivitada hinnangu andmisega ettevõttes toimunule. Samuti ei pääse linnavalitsus kindla seisukoha võtmisest linnale kuuluvate äriettevõtete suhtes.
Jumalaga seoses lõpetuseks üks lugu. Toomas Kivimägi, Romek Kosenkranius ja Jane Mets on pardijahil. Kosenkranius rabab püssi palge ja part plartsatab vette. Kivimägi ei hakka jalgugi paljaks võtma, astub üle paadiääre, jalutab vee peal ja toob pardi ära.
Sõuavad siis edasi ja tuleb Kivimägi kord püssi paugutada. Vette lartsatab priske part. Kosenkranius käärib püksisääred põlvini, sulistab linnuni ja toob selle ära.
Seejärel saadakse veel ühele linnule pihta. Mets kergitab undruku üles, astub üle paadiveere ja kaob vee alla. ”Jah, usk on Janel tugev, aga seda ta ei tea, kus siin vee all kivid on,” tõdeb Kosenkranius mõtlikult, vaadates tõusvaid mulle.
”Missugused kivid?” ei saa Kivimägi aru.
Tõesti-tõesti, jumalat ei olnud kodus.