Taani tehnikaülikoolis õpib tudengeid paljudest välisriikidest, sellelgi pildil on 13 rahvusest noori. Foto: Erakogu

Ka Eestis õppides lisanduvad õppemaksule elamiskulud, kahe aastaga kulub selleks ka kokkuhoidlik olles 100 000 - 130 000 krooni. Lõppkokkuvõttes polegi vahe nii suur, kuid kogemus on hindamatu nii hariduse kõrge kvaliteedi, keelepraktika kui tulevikuks kasulike kontaktide saamise tõttu.

Õpingute finantseerimiseks on mitu võimalust: stipendiumipakkumisi leiab nii Eestist kui kohapealse ülikooli kaudu. Minul õnnestus esimese õppeaasta kulude katmiseks saada stipendium Taani valitsuselt (Cirius), teiseks õppeaastaks sain Archimedese SA stipendiumi Kristjan Jaak, samuti on minu õpingute finantseerimisel suureks abiks olnud Pärnu linnavalitsuse stipendium, mille eest olen väga tänulik.

Peale nimetatute ja Erasmuse programmi raames pakutavate enimtuntud toetuste võib kandideerida fondide ja sihtasutuste stipendiumidele. Väga heade tulemustega üliõpilase kulud võib hea õnne korral DTUs katta samas valdkonnas tegutseva ettevõtte pakutav stipendium. Välisülikooli tõendi pangas ettenäitamisel saab kodumaal õppelaenu võtta Eestis õppivate tudengitega samadel tingimustel.

Finantseerimisvõimaluste otsimisega peab aegsasti tegelema, parim lahendus on seda teha samaaegselt sisseastumisdokumentide esitamisega. Stipendiumidele kandideerimist soovitan tõsiselt võtta ja sellele piisavalt aega ja mõttetegevust pühendada. Konkurents on tihe, seetõttu peab edukaks kandideerimiseks suutma oma plaane detailselt ja veenvalt kirjeldada.

Tüütu kandideerimine

Nii stipendiumidele ja vastuvõtva ülikooli õppekohale kandideerimine kui kohapealne asjaajamine on pikk ja tüütu protsess. Minul algas asjaajamine aasta enne õppima asumist, sest inglise keele testiks (TOEFL) tuli mitu kuud ette registreeruda. Samuti oli vaja kirjutada motivatsioonikirju, avaldusi, põhjendusi ja koguda õppejõududelt soovitusi.

Taani saabudes tuli taotleda elamisluba, mis tähendab lehekülgede kaupa küsimusi, võtta maksuametist maksukaart, pangakaart ning “kollane kaart”, millel on kirjas number, mis on põhimõtteliselt sama, mis Eestis isikukood ja milleta “sind pole olemas”.

Eestlane on harjunud mugava Interneti-põhise eluga, mis aitab väga kiirelt asjaajamisi korraldada. Sellest võib Taanis vaid und näha – iga asjaajamise tarvis on vaja ise kohale minna, number võtta, sabas oodata ja ankeete täita. Et hiljem jällegi oodata, kuni ümbrikud saabuma hakkavad.

Aga kõigist neist sekeldustest on aja möödudes saanud naljakad mälestused, mille saadu kuhjaga üles kaalub.

Sigrid Vetevood, Taani tehnikülikooli magistrant

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: