Vaata imet, lavastus ongi komöödia, vähemalt huumori võtmes ta algab. Noormets on leidnud päris tõhusa töövõtte – näitlejad neelavad laval tablette ja kögisevad iga asja peale naerda. Tõetruum oleks küll kanepitooteid kasutada, aga seda õiget hõngu saali manada on kaunikesti kriminaalne, nii et olgu minugipoolest tabletid.

Just nii tulebki lavastada, mitte autori tekstist, vaid publiku ajukeemiast lähtuvalt. Lõppude lõpuks on Tšehhov surnud, aga neid tüüpe, kes laksu all autot või riiki juhivad, on oi-oi kui palju. Tore on näha maailma nii nagu joobesõltlane, ilma et peaks selleks liitrit viina ära jooma. Igati tervislik tükk.

Mõõdukas modernism

Õige pea toimub lavastuses kainenemine, et teha ruumi klassikale ja avangardile, projektor keset saali teeb alati ettevaatlikuks. Seekord oli hirm asjatu, videokunsti kasutati täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju, kui tekstist lähtuvalt vaja. Üks tegelane on noor andetu teatraal, ta lavastab.

Tšehhovi andele tuleb au anda, “Kajakas” on ääretult targalt positsioneeritud. Eks arva iga kunstnik, et tema ümber on andetud ja tühised inimesed. Kirjutades haigetest ja andevaestest inimestest, häälestab vanameister ennast kõigi lavastajate lainele. Lisades kaastunnet ja mõistvust, on tal ka ülejäänud illusioonidevaba osa inimkonnast peos. Tabavus sada protsenti.

Lisaks sellele, et tekst sobib kõigile lavastajatele ja vaatajatele, võimaldab ta väga laia valiku tõlgendamisviise. On armulugu ja enesetapuüritus – võib lavastada kui melodraamat; on arutlusi kunstivormi üle – saab läheneda vormiuuenduslikus võtmes. Aga võib ka teatrieksperimente pilastada, “Kajakast” võime leida pingelist psühholoogiat või uimast absurdi.

Terviklik lavastus

Noormetsa lavastus kasutab paljusid lähenemisviise, alates normaalsest sentimentaalsest realismist ja lõpetades jürilinaliku huugava kuuldemänguga.

Pole paha, töövõtted ja rollilahendused sobivad hästi kokku. Ago Andersoni haige, Indrek Taalmaa arst, Sten Karpovi põdeja ning Märt Avandi elunautija ajavad igaüks oma rida nagu luik, haug ja vähk.

Erinevalt Krõlovi valmist liigub lavastus jõudsalt edasi. Tõenäoliselt ei olegi Tšehhovil muud eemärki kui väljendada stagnatsiooni, võib-olla isegi mandumist, lootusetust ja argihallust. Või midagi sellist. Kõik see tuleb välja, jõuab vaikselt kohale liigse pealetükkivuse või näpuga näitamiseta. “Kajakas” on üle pika aja üks õnnestunud vormiuuenduslik tükk Endlas. Palju õnne.

Iseäranis tuleb kiita lavakujundust. “Kajaka” lavakujundus on kindlalt üks parimaid mitte ainult läänerannikul, vaid Baltimaades üldse. Ma ei hakka üllatusmomenti rikkuma, seda tuleb ise näha. On tekst, on näitlejad, on lavakujundus, on lavastus. Oleks veel plakat, poleks midagi ette heita.

Treenitud tunded

Väga veenev on Tambet Selingu esimene armastaja. Medvedenko on kindel kandidaat järgmise ajakirja Jobu numbri esikaanele. Tõesti hea roll – mängida õnnetut inimest süveneval allakäigul, nii et kaastunnet ei teki ega saagi tekkida. See on meistritöö. Nii nagu Tšehhov on mõõdukas kõiges, ei pinguta ta üle kaastundegagi.

Kaastunne pole imerohi, kõiki see ei aita, Medvedenkot kõige vähem. Mõistlik kirjanik, lavastaja ja näitleja ei peagi õhutama publikut oma tundeid tühja loopima. Mõni inimene lihtsalt on lootusetu, sellega tuleb leppida. Sentimentalismi piiride tunnetamine on suure kunsti esimene tunnus.

Selles mõttes on “Kajakas” esmaklassiline etendus. Heidikud ja paariad on osa ühiskonnast, neile sülitada on osa inimloomusest, miks peaks kunst just selles punktis elutõe vastu eksima. Paraku tavaliselt eksitakse, “Kajakas” on meeldivalt karge erand.

Tundeid üles piitsutada on lihtne, aga anda tunnetele piitsa, et nad väljaõpetatud koera kombel väärikalt peremehe kõrval käiksid ja esimesele ettejuhtuvale kassile järele ei jookseks – see on meeldiv pisiasi, mis muudab talutavaks isegi jutustused väikeste ja tühiste inimeste elust.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: