Aasta naine Kaie Seger: hingelt pean ma ennast vist ikka tüdrukuks

Seger on Lõvi mis Lõvi enda sõnutsi, aga kuna tema sünniaasta oli sea aasta, nimetab ta end heatahtlikuks ja rahumeelseks. “Pärnu aasta naine 2004” on astroloogiliselt põrsas-lõvi ja kutsumuselt tantsija ning tantsuõpetaja.

Sel suvel ootab Segerit Eestis esimene line-tantsutuur koos tantsutrupiga Blue Hats ja ansambliga Kannus. Esinemas käiakse kaheksas paigas ja tuur lõpeb kontserdiga Pärnu Nooruse maja suveaias 24. juulil ehk siis Segeri sünnipäeval.

Olete te õnnelik, Kaie Seger?

Jaaa - kolm a-d ja punkt.

Mis on põhjustanud teie suure õnne?

Ma arvan, et elu ise. Tegelikult, miks mitte olla õnnelik? Kui inimene ei taha mingil põhjusel olla õnnelik, on selleks kõigil õigus, aga mina tahaksin küll olla ja olen ka ning miski ei saa seda õnne ära rikkuda.

Ainuke asi, mis vahel teeb muret, on tervis, mida päris alati ei saa ise paika panna. Ikka haigused tulevad ja käivad mööda inimesi, see ainukesena rikub õnne ära, aga seda tugevamalt tunned, et kõik on hästi, kui saad mõnest terviseprobleemist üle.

Mõni on ju veel haigem. Vahel, kui kellelgi läheb väga halvasti, viitab keegi, et mõnel teisel läheb palju nirumalt. Mind see näiteks ei lohuta.

Absoluutselt mitte! Vahel aga, kui endal tundub olevat hästi nutune situatsioon ja on parasjagu suur mure või häda kaelas: elu tundub nii kole, siis natuke ikka lohutab, et tegelikult on kõik hästi.

Mul on kõik olemas, käed-jalad küljes. Vahel selline võrdlus kergendab olukorda, aga ma ei taha asju eriti hulluks nagunii mõelda.

Mida vähem endale probleeme tekitada, seda eluväärsem elu on.

Kas teie siis pole selline probleemitekitaja? Või olete probleemivältija või lahendate probleemi hoopis eos?

Ma tahaksin probleemi lahendaja olla, aga ilma probleemideta oleks ka natuke igavavõitu. Probleem on suhteline mõiste: on see siis sinust sõltumatu probleem või oled selle endale ise tekitanud. Sellest sõltuvad lahendused.

Mida teil rohkem ette tuleb, ise tekitatud probleeme või teist sõltumata tekkinud probleeme?

Ma arvan, et neid sõltumatuid tekib rohkem, aga tegelikult on igale probleemile lahendus. Mina puutun hästi paljude erinevate inimestega kokku, pean paljudega nii vabatahtlikult kui kohustuslikus korras suhtlema ja kõige vähem kannatan ma inimesi, kes hädaldavad ja virisevad.

Mõni on pidevalt appi-aidake-mind-olukorras, aga kui ise tahta, on kõik okei.

Kuidas niisuguseid hädaldavaid inimesi vältida?

Ma ei suhtle nendega pidevalt ja vabatahtlikult. Enamasti koosneb minu tutvuskond inimestest, kes on ise lahedad, kellega on mugav ja hea suhelda. Põhjuseta hädaldajaid ei tohiks enda ligi lasta, sest ilmselt nad röövivad sinult üsna palju energiat ära. Hea, kui tekib positiivne energiavahetus, siis toimib kõik.

Mil moel olete suutnud enda ümber positiivseid inimesi koguda?

Neid on hästi palju ja igasugusel suhtlusel tuleb välja, kas inimene on sulle vastuvõetav ja sobilik. Neid ei olegi vaja otsida, nad leiavad üksteist ise üles. Tutvuskonda jäävad püsima need, kellega on hea klapp.

Samal ajal võivad püsima jääda sellisedki, kellega eriti ei taha suhelda, nii-öelda kleepujad.

Ikka tuleb ette, aga sellised tuleb ära tunda ja siis kas suhelda või mitte suhelda. See võib olla vahel probleem küll. Kui aga keegi tahab seda negatiivset sulle külge paisata, tuleb tekitada nähtamatu seinake ette ja mitte võtta südamesse.

Ma olen siiski üsna tundlik, südamesse võtja, nutta lahistaja ja õrnakese närvikavaga. Praegu pole see asi nii hull kui mõni aasta tagasi. Igast asjast ikka õpid ja kasvatad paksemat nahka ning oskad ära tunda neid, kes sulle siiralt tegelikult head ei taha.

Millal te viimati nutta lahistasite?

Nutta lahistamine on parim võimalus stressi maandada, kui ikka kogub ja kogub muresid, ei tohi neid enda sisse jätta. Nutta lahistada on kõige parem kuskil, kus keegi ei näe. Nutad ära ja elu on poole ilusam, aga kuupäeva ma öelda ei oska.

Tegelikult pole eriti põhjust olnud, aga mul on ajaga hästi paha suhe: ma ei oska öelda, millal viimati midagi kuupäevaliselt toimus. Vahel juhtub kahe päevaga nii palju asju, et tundub, et osa asju on nädalatagused, aga selgub, et need olid paari päeva eest. Elutempo on vahvalt kiireks läinud ja vahel teeb endale päris nalja. Igavust ei ole, aga kui enam ei jaksa, maandun oma onni seal metsas ja jälle on kõik hästi.

Stressi ja masendusse langen pigem sellistel aegadel, kui pole midagi teha. Mul on väga hea fantaasia: kui kuskilt veidi valutab, on mul hirmus haigus küljes, mõtlen ja süvendan seda tunnet. Aga kui pole aega sellele mõelda, polegi neid muresid.

Kus kandis te elate?

Lindil Audru vallas. Imeilus kant, olen põline pärnakas, kuid Lindil elan kaheksandat aastat. Hästi hea õhk, hästi omaette, puugid ja sääsed on küll, aga las nad olla: see on ikkagi nende kodu, mina olen sissetungija.

Seeni leidub seal palju, ma olen suur seenefänn. Sügisel astun hommikul õue, võtan kaasa korvi, noa, seeneraamatu ja fotoaparaadi. Iseseisvalt tulevad kaasa mu suur hundikoer ja neljast kassist üks või kolm, nad käivad alati rõõmsasti metsas kondamas.

Ehitame praegu oma kodu edasi. Tütar tahab oma tuba saada, ta on kümnene juba.

Kui palju teil jääb aega oma kodule, sõidate ju palju ringi - tunde andma ja võistlema?

Ikka on aega, aga kindlasti vähem kui inimesel, kes käib iga päeva kaheksast viieni tööl, igal õhtul kenasti koju maandub ja perele süüa teeb. Minu elu on natuke teistsugune, kuid ilmselt on sellise elutempoga inimesi palju.

Ma olen selle eluga rahul, kuigi vahel tuleb ahastus peale, kui ei ole paar päeva kodus olnud. Mees ja laps saavad ise seal kenasti hakkama, pole probleemi.

Pere seega mõistab, et te ei saa kogu aeg kodus olla?

Absoluutselt! Nüüd. Võib-olla esialgu, kui me kooselu alguses tempo kiiremaks läks, oli mehele veidi häiriv, et ma palju ringi liikusin. Nüüd on aga isa kodusem kui mina, aga vahet pole, kuidas see rollijaotus on.

Kuigi reisiv, olen ma hästi kodu küljes tüüp ja ma ei saa pikalt ära olla, mul jääb hing kohe haigeks. Ma ei saa aru inimestest, kes lähevad ära ja jäävad mujale elama, näiteks Ameerikasse. See on mulle välistatud teema.

Kuidas ja miks sai teist “Pärnu aasta naine 2004”?

Ma olen naisterahvas olnud sünnist saadik, aga hingelt pean ma ennast vist ikka tüdrukuks. Sõnaga “naine” seostub mul sõna “proua”. Mina olen tü’ruk, just ilma d täheta, see jäi külge Viljandi kultuurikolledzhi esimeselt kursuselt, kui meie tantsujuhtide grupi juhendaja tädi Virve rääkis hästi kiiresti alati ja jättis alati d vahelt ära: “Nii, tü’rukud, nüüd lähme teeme seda!” Mina peangi end täpselt selleks tü’rukuks ja see mulle sobib.

Neil aasta tü’ruku tiitlit ei ole ja nii olen aasta naisega väga päri.

Mida aasta naise tiitel teie arvates tähendab?

Ma ju täpselt ei tea, kelle vahel valiti ja miks mina. Nagu mina aru sain, on aasta naine avalikult tuntud persoon, kes mitte ainult oma asja rõõmuga ei tee - seda teevad paljud inimesed -, vaid kes natuke on Pärnut tutvustanud ja reklaami teinud. Midagi pole salata, kui ma käin väljaspool Pärnut või Eestit tantsuasja ajamas, räägin alati, kust ma olen, mis teeme, kas või festivali kaudu.

Mina tõin line-tantsu Eestisse kaheksa aastat tagasi, aga mitte selleks, et saada mingi tiitel või sõita MMile, vaid see meeldis ja ma armusin sellesse stiili ning tegelen sellega siiamaani pea ööpäev ringi.

Olla kõigest tantsuõpetaja ja saada selline tiitel on ikka hea tunne küll.

Ehitate oma Lindil asuvale majale ruume juurde ja saate seal nüüd endalegi oma asjade, medalite tarvis töötoa. Sooviksite, et aastakümnete pärast asuks seal Kaie Segeri memoriaalmuuseum?

Ei, ma ei pea seda vajalikuks.