Esimene Eesti väeosa Saksa relvajõududes

18. oktoobril 1939 algas NSV Liiduga sõlmitud baaside lepingu alusel Punaarmee sissemarss Eestisse. Samal päeval lahkus Tallinnast esimene Saksa laev

458 baltisakslasest ümberasujaga pardal. 1939/40 lahkus Eestis elanud 16 346 baltisakslasest 12 660.

Lahkuma ei nõustunud 2000 sakslast, kuid pärast Eesti okupeerimist nende seisukoht muutus ja 1941. aasta jaanuarist aprillini lahkus Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud kokkuleppe alusel Saksamaale veel umbes 3000 baltisakslast. Kasutades ära ümberasumise võimalust, läks koos sakslastega Saksamaale ka umbes 4000 eestlast, kelle hulgas oli palju eesti ohvitsere.

Jõudnud Saksamaale, hakkasid eesti ohvitserid otsekohe põgenike hulgas koguma andmeid endiste eesti sõjaväelaste kohta ning selgitama nende valmisolekut: kas nad on valmis asuma võitlusse kodumaa vabastamiseks, kui selleks peaks avanema võimalus.

Nimekirjade koostamiseks külastasid ohvitserid kõiki põgenikelaagreid ja panid seal kirja sõjaväelaste nimed. Ürituse hing oli major Sarmiste (Stunde VR II/3), kellel olid head suhted kõrgemate Saksa sõjaväevõimudega.

Aprillis 1941 tuli korraldus kõigil nimekirjas olnud eesti sõjaväelasel sõita Berliini. Sealt viidi saabujad edasi ühte linna Ida-Saksamaa rannikul, kus algas nende väljaõpe. Väljaõppe käigus teatati, et eesti vabatahtlikest tahetakse moodustada langevarjurite üksus, kes võimaliku sõja puhkemise korral Saksamaa ja NSV Liidu vahel hakkab täitma eriülesandeid Eestis.

Väljaõppe ajal täpsustati meeste teadmisi Eesti territooriumi tundmises ja need andmed pandi kirja meeste isikuandmete juurde. Kuid ootamatult väljaõpe katkes. Selgus, et Saksa kõrgem väejuhatus oli eestlaste langevarjuriteks koolitamisest teadmata põhjusel loobunud.

Pärast sõja puhkemist 1941. aasta juunis ilmus Berliinis asunud endise Eesti konsulaadi töötajate üleskutse moodustada eestlastest sõjaväeline eriüksus. Kõik juba arvele võetud mehed said kutse koguneda Berliini. Otsekohe algas kõigist ümberasujate laagritest (Werneckist, Mainfrankenist jm) eestlaste spontaanne kogunemine Berliini lähedale Stansdorfi õppelaagrisse.

Pataljoni Ostland formeerimine

Esimesed ülevas meeleolus mehed jõudsid Stansdorfi õppelaagrisse 6. juulil 1941. Kõikjal kõlas eesti keel, lauldi isamaalisi laule. Mõne päevaga oli sinna kogunenud umbes 350-400 eestlast, kes kõik olid valmis minema relvaga käes oma kodumaad vabastama.

Õppelaagrisse kogunenud kuulusid eranditult eesti haritlaskonna hulka. Esindatud olid nii arstid, advokaadid, insenerid, agronoomid, vaimulikud kui ärimehed. Sõjaväelased olid esindatud alates reamehest kuni kolonelini. Meeste vanus kõikus 16 ni 58 eluaastani.

Kuid siis selgus, et eestlastest moodustatav üksus hakkab kuuluma Relva-SSi koosseisu, mille vastu eestlased avaldasid tugevat protesti. Sakslased põhjendasid Relva-SSile allumist sellega, et Eesti väeosa kuulumine Wehrmachti koosseisu pole võimalik. Sinna pääsemise eeldus oli Saksa kodakondsus, mida eestlastel ei olnud. Kõrgemalt poolt olevat antud nõusolek moodustada ainult üks eestlastest koosnev üksus ja seda Relva-SSi koosseisus.

Samuti teatasid sakslased, et eesti rahvuslik relvaüksus ei asu sõjategevusse enne, kui sõda on jõudnud Eesti piiridesse. Seejärel antavat igaühele võimalus otsustada, kas ta tahab edasi võidelda või lahkub üksusest tsiviilellu.

Kuid siis tulid arusaamatused omal algatusel õppelaagrisse saabunud Läti ümberasujatega, kes eestlaste eeskujul ruttasid samuti end üles andma võitluseks bolshevismi vastu. Arusaamatuse põhjustas asjaolu, et eestlaste koondamiseks oli Saksa sõjaväevõimude nõusolek, lätlastel see puudus.

Teiseks rõhutasid eestlased, et nende võitluse eesmärk on vabastada oma kodumaa. Lätist tulnud isikud väitsid, et nemad peavad end nn rahvussakslasteks ning on valmis võitlema Suur-Saksamaa eest. Peagi selgus, et need “arusaamatused” olid kõrgemalt poolt sihilikult tekitatud ja said hiljem põhjuseks, miks ei täidetud varem antud lubatust saata eestlased võitlema oma kodumaale.

Lõunanaabritega ligi nädala kestnud arusaamatused lõppesid sellega, et kõik Stansdorfi laagrisse kogunenud eestlased ja lätlased saadeti Frankfurdis Oderi ääres asunud kaitsepolitsei väljaõppelaagrisse, kus nad kompaniideks jagati. Eesti ohvitsere oli sinna saabunud nii palju, et neist moodustati eestlaste kompanii juurde eraldi rühm, kus nad reamehe kohuseid täitsid.

Erimeelsusi tekkis ka juhtide määramisel, sest eestlased ei soovinud alluda pataljoniülemaks määratud Läti kolonelile Braschnevitzile. Lahendus saavutati sellega, et moodustati kaks poolpataljoni.

Lätlaste umbes 150-200meheline 1. kompanii kolonel Braschnevitzi juhtimisel moodustas esimese poolpataljoni. Teise poolpataljoni moodustasid eestlaste kaks kompaniid major Sarmiste juhtimisel. Eestlaste 2. kompanii ülem oli Eesti Vabadussõja ajal kitsarööpalise soomusrongi ülemaks olnud kapten Laaman, keda pärast tema lahkumist asendas leitnant Steinpick. 3. kompanii ülemaks määrati kapten Siim. Üksuse ametlik nimetus oli Bataillon Ostland.

1941. aasta oktoobris kutsuti kompaniide ülemad õppuste sakslasest üldjuhi juurde, kes teatas, et pataljon on määratud sõjategevusse Ukrainas. Väljasõit oli määratud 10. oktoobrile. Enne määratud väljasõitu käis Berliinis mitu eesti ohvitseri, et olukorda selgitada ja Ukrainasse saatmist tühistada, kuid käsk jäi muutmata. Meeste meeleolu langes. Paljud lahkusid pataljonist. Kohalejäänud lohutasid end sellega, et Berliinis ikkagi arvestatakse antud lubaduste ja meeste soovidega. Hiljem osutusid need tühjadeks lootusteks.

Eesti asemel Ukrainasse

Pataljon viidi rongiesheloniga NSV Liidu piirile Przemysli linna lähedale, kus see maha laaditi ja autodel Lvivi viidi. Saksa sõjaväevõimud Lvivis olid Eesti kompaniide meeleolu langusest informeeritud.

Pärast kohalejõudmist rivistati kogu pataljon üles ning keegi Saksa hauptmann pidas üksusele ähvardava kõne, lubades eestlaste tõrkumise korral võtta tarvitusele kõige karmimad abinõud.

Lvovist viidi üksus edasi ˇitomõri, kuhu see umbes paariks nädalaks peatuma jäi. 1941. novembri keskel viidi pataljon edasi Kiievisse, kus see asus täitma valveteenistuse ülesandeid. Eestlaste teine kompanii asus valvama Dnepri kaldale ehitatud hüdroelektrijaama. Kolmas kompanii oli koos lätlastega linnas valveteenistuses. Kohe pärast Kiievisse saabumist hakati väeosas olnud insenere, keemikuid, agronoome ja teisi spetsialiste määrama tööle oma erialale, komandeerides neid Saksa väeosade juurde. Paljud eestlased saadeti teistesse väeosadesse tõlkideks.

1942. aasta jaanuaris õnnestuski Eesti kompaniidest 16 mehel kodumaale minna, kuid need olid ka viimased minejad. Samal ajal vähenes üksuse kasutamine valveteenistustes, sest sakslased saatsid sinna üha rohkem ukrainlastest abipolitseinikke.

Pataljoni hakati kasutama võitluseks partisanide vastu. Viimaste üksused koosnesid põhiliselt punaarmee taganemisel maha jäänud väeosade riismetest. Nendega liitusid paljud kohalikud eraisikud, kes ühel või teisel põhjusel olid sattunud vastuollu Saksa okupatsioonivõimudega.

Eriti aktiviseerus partisanide tegevus 1942/43. aastal Korosteni ja Pripjati jõe vahelisel alal, kus partisanid haarasid oma võimu alla suured sakslaste kontrollimata maa-alad ja kehtestasid seal range sõjaväelise korra. Partisanid olid hästi relvastatud ja neil oli pidev ühendus partisanide juhtimiskeskusega Moskvas, kust neid varustati nii relvade kui kõige muu vajalikuga.

1942. aastal, kui moodustati eesti leegion, hakati pataljonist mehi üksikult ja gruppide viisi leegioni kogunemis- ja väljaõppelaagritesse komandeerima. Kohale jäänud jätkasid ägedate lahingute pidamist partisanidega. 1943. aasta suveks oli pataljoni koosseis sedavõrd kahanenud, et polnud enam võimeline lahinguülesandeid täitma. Septembris eesti poolpataljon likvideeriti. Kõik järelejäänud mehed viidi üle eesti leegioni. Need aga, kes olid komandeeritud spetsialistidena teiste väeosa juurde, jäid sinna edasi, sest neid peeti asendamatuteks.

Eesti leegionis moodustasid Ostlandi poolpataljoni mehed selle koosseisus loodud Narva pataljoni põhituumiku.

Pataljoni ülem ja suur osa isikkoosseisust olid varem kuulunud pataljoni Ostland 2. kompanii koosseisu. Võitluses Izjumi ruumis saavutas Narva pataljon legendaarse kuulsuse, kuid kandis selles kangelaslikus võitluses ka ränki kaotusi.

Teadaolevalt tuli selle Saksamaal moodustatud eestlastest väeosa 350 mehest sõjast eluga tagasi vaid sadakond, kõik ülejäänud kas langesid või jäid lahingutes kadunuks.

Vaino Kallas, lennuväepoiste klubi ajalootoimetaja