Endla teater kutsus tänavuse suvelavastuse rahva ette valijaks ja toojaks Eesti Televisiooni meelelahutussaadete peaprodutsendi Eero Spriidi.
Nii teatri- kui telejuhina märkimisväärselt teeneline loovisiksus tõi Pärnusse kohaliku trupi näitlejate kõrvale farsis “Pidzhaama kuuele” mängima mõnda aega avalikkuse eest hoidunud koomiku Dan Põldroosi ja kes-teda-ei-tea-mehe Hannes Võrno.
Meie rahvas koguneb mitu aastat järjest vaatama Valdureid-Maiesid ja Kuldset Triot. Rahvale läheb peale Meie Mees ja kõik, kes praegusel karmil ajal vähegi mõtteid olelusvõitluselt ja ellujäämiselt kõrvale suudavad juhtida.
Nali on võrreldes nõukogude ajaga teisenenud - tollal valitses satiir. Toonase läbi-lillede-satiiri tipud eesotsas Eino Baskini ja Priit Aimlaga on tänapäevalgi oma nishi leidnud. Olen Aimla loomingut lavastades ka nüüdsel ajal olulise sõnumi rahvani toomisest naudingut tundnud.
Noorema põlvkonna autoritest lavastasin Andrus Kivirähki esimese näidendi “Vanamehed seitsmendalt” ja olen väga rõõmus tema edasise tähelennu üle.
Milliseks kujuneb teie oletuste kohaselt “Pidzhaama kuuele” tähelend Vallikäärus?
Nagu teavad kõikide loendamatute suveprojektide algatajad-osalised, oleneb see suuresti ilmast. Publikumasside pealetungi Vallikääru võib kammitseda seegi, et etendus jääb sügisel algava sisehooaja mängukavasse.
Olete ise üks Eesti elegantsemaid ja stiilsemaid mehi ja panete lavastajana näitlejaid tegema seda, mida ilmselt ise ilmaski ei teeks. Milline peab teie meelest olema hea nali?
Nalja toime ja tase olenevad esitaja intellektist. Kogu oma 54 eluaasta vältel olen enim nautinud suhtlemist isiksustega, kellega on ühine absurditaju ja huumorimeel. Kellega koos algab hetkelise naljaloome pingpong. Tugevad isiksused heidavad enda üle nalja, kutsuvad suhtluspartneri nii enda kui heas mõttes vastase üle stiilselt ilkuma.
Nii eraisiku kui teatriinimesena olen märganud, kuidas üks ja sama väljendumine ja käitumine võib mõne inimese puhul olla vaimukas ja vahva, teise esituses rõve ja vulgaarne.
Minagi pole kogenud vaimukamaid mahlakuste ettekandjaid kui väga hinnalistes ehetes ja viimistletud soengutes juudiprouad teetassi taga. Nad kasutavad elatud elu väärikaimat pagasit.
Teiegi elu on teinud järske pöördeid. Mõni aasta tagasi tabasid teid ühekorraga tagasiastumine Nukuteatri juhi kohalt, lavastajate liidu esimehe positsioonist loobumine ja börsikrahh, mistõttu kaotasite korraga nii miljonilise merevaatega korteri kui luksusauto. Tunded?
Olen õnnelik, et see aeg on möödas. Tabasin end teatrit juhtides sageli piiparisse piilumas ja märkamas, et äsja laekus minu arvele börsitehingutest kahe aasta sissetulek. Järgmisel hetkel oli 20 000 läinud. Ja mina ise olin ammendanud juhtimise ja esindamise tarbe.
Kuidas suhtute sellesse, mil viisil Andres Dvinjaninov teie mantlipärijana sama teatrit juhib?
Positiivselt. Olen korduvalt öelnud, et teater hoiaks kinni temast ja direktor Meelis Paist. Ehkki nad on võtnud kursi muusikalidele, pole nad nukutööst loobunud. Muusikalid “Risk” ja “Grease” on mõlemad olnud sedavõrd väestatud ja igas mõttes professionaalsed, et on mõjutanud kogu meie rahva eneseteadvust ja -tunnetust.
Mis on nukutöö?
See, kui Goethe “Fausti” mängitakse nukkude esituses, neist paljud loomad. Kui kurk näitab inimesele, kes on inimene ise.
Ja kes siis on inimene ise?
Ideaalis peaks ta olema vaba olend, kes loob endale tingimused selleks, et täita ülesannet, milleks ta sündinud on. Et ta ei kammitseks end näiteks administraatori kohustustega, kui on sündinud loovisiksuseks.
Täpselt seda te ju ETV meelelahutusprogrammi juhtides teetegi.
Tõsi. Istun kella viieni laua taga, nina ees arvuti, kummaski käes telefon, assistent ootamas, millal saab mulle midagi väga olulist öelda, ukse taga kolm inimest paberite ja sõnumitega. Pärast kella viit teen seda, mida tahan.
Ja see on?
Näiteks töö minu enese firmas, millega toodame “Teeveejahutajat”. Nii teatri- kui televersiooni tehes olen näinud äärmiselt nüansirikkaid ja sädelevaid näitlejatöid.
Vaadatavus?
Kuna oli teada, et see ettevõtmine tuleb esitamisele ka teles, ei käidud teda teatris just väga massiliselt vaatamas. Televaadatavuse protsent oli väga hea. Tean, et selliseid asju ette võttes peab pangaarvel olema nii palju raha, et töötegijad saavad oma tasu ka siis, kui toodangul pole loodetud ostjatehulka.
Eesti näitlejaskond puutubki päevast päeva kokku paradoksiga, et üks kesine teleroll kaalub tuntuse ja tunnustuse mõttes üles kümme suurt lavatööd väikelinnateatris.
Teiega kõrvuti tänaval käies nägin samuti, et teid kõnetatakse kui “Õnne” seriaali Margnat, tunnustatakse teie aktsenti ja karakteritöötlust telerollis. Kas see häirib?
Ma ei saa tahta, et kõik inimesed teaksid minu elu jooksul lavastatud ja mängitud eneseavaldusi teatris. Mina ei tea ju ka, mida keegi publikust on kogu selle sama aja teinud ja saavutanud.
Avalikkuse ees tegutsev inimene ihkab paratamatult, et tema eneseteostust märgatakse. Millest tuleneb püüd avalikkuse ette?
On elualasid, mida avalikkuseta olemaski ei ole. Ärimehena olin üsna vaikselt ja vagusi. Nagu suurem osa arvestatavaid rahategijaid. Nüüd elan üsna rahulolevalt kenas telemajalähedases üürikorteris samas majas Anu Välbaga.
Mul on jalge all iidne parkett ja seina peal lülitid, mille üks ümmargune nupp lülitab tuled sisse, teine välja. Tean, kuidas on tehtud see parkett ja kuidas toimib seinalüliliti, ja jagan teiste inimestega seda, mida mina oskan. Nende elude nähtavaks lavastamist erinevates zhanrides ja värvingutes.
Ega Ilmar Raag oma elu telet juhtides ja samal ajal oma filmide tegemist edasi lükates ära raiska?
Ta on avalik-õiguslikku juhtides nii õigel ajal ja õiges kohas mees, kui üldse olla saab. Iseäranis arhiivi kasutamise mõttes.
Parima võimaliku televisiooni tegemise mõttes rahalisest seisukohast samuti. Ma usun, et pärast oma praeguse töölepingu lõppu läheb ta kuhugi avamaailma täiendusele.
Mina olen käinud just oma praeguse tööga mitmel täiendusel, millest on minu isiksuslikuks arenguks väga palju tulu olnud.
Teie tööleping ETVga lõpeb märtsis, avalik-õiguslike meediakanalitega ühinemisel kaob teie praegune ametikoht. Kas hirmu on?
Muidugi on. Olen mitu aastat nautinud vabakutselise elu koos teadmatusega, millal ja millist tööd pakutakse, kas ja kui suured rahavood saabuvad.
Ma ei ole enam selles eas, et säärases teadmatuses elada. Kui üle poole sajandi on elatud, peab olema kindel töökoht.
Mitu teatrit on otsinud ja otsib uut juhti: Vanemuine, Vanalinnastuudio. Miks teie ei kandideeri?
Minu enesekatsetused teatrijuhi rollis on ära olnud. Aitab funktsionääri ja administraatori töö tegemisest. Elu annab mulle kindlasti uued õiged ülesanded.
Ja inimesed teie teele?
Olen vabas, rikastavas ja teineteist mitte omastavas suhtes väga ilusa, targa ja eduka daamiga. Tööalaselt ei lase ma juba ammu liiga lähedastel suhetel tekkida.
Tänu sellele on õhk minu ümber helge ja puhas. Intriige pole ei teatrites ega telemajas samuti enam mõnda aega - suhted on paigas, jahimaad jagatud ja keegi ei karda, et teine trügib tema mängumaale.
Mis saab pärast lavastuse valmimist?
Tõmban hetkeks hinge. Siis panen purjelaua auto katusele ja sõidan surfama sinna, kus on selleks sobiv ilm, tõmme ja sisemine kutse. Tänu sellele, et hankisin endale hiljuti sülearvuti, olen ka teletööl igal hetkel. Mul ei ole kommet mobiiltelefoni välja lülitada ega maha unustada.