Villu Tari ühendab kodumaad Ameerikat sünnilinna Pärnuga

Tari on siin kindla sihiga teha Pärnust ja Chelmsfordist sõpruslinnad.

Tari on ajaloohuviline. Hiljuti tõid Chelmsfordi tuttavad talle lugeda portsu vanu ajalehti ja eesti mehe kätte sattus 1986. aasta 10. aprilli kohalik leht. Selles on artikkel, et Chelmsfordi linn tahab Nõukogude Liidus Eestis olevat Pärnut sõpruslinnaks. Soov saadeti 1986. aastal teele, kuid vastust ei tulnud.

Tari proovis Pärnu linnavalitsusest leida kedagi, kes asja mäletaks, kuid keegi ei osanud teda aidata.

Tari viis artikli ka Chelmsfordi linnavalitsusse. Kohalikud valijamehed otsustasid ühehäälselt, et võiks uuesti proovida luua Pärnuga sõprussuhteid.

“Oli teada, et tulen sel suvel Eestisse, ja mind valiti lausa ametlikuks saadikuks,” muigab Tari. “Anti kohvriga kirjad kaasa ja saadeti siia.”

Kuidas see kõik algas

Pärnus elas Tari kolm esimest eluaastat, siis kolis pere Sangastesse.

Tari lõpetas 1980. aastal Eesti kõrgema lavakunstikooli IX lennu, tegi kaastööd näidendites ja Tallinnfilmi filmides. Ta oli 1980. aastatel näitleja, kes töötas ka Eesti riiklikus filharmoonias sooloartistina. 1989. aastal pandi näitlejale peale töökeeld. Ta käis KGBs ülekuulamisel ja tema tegevust jälgisid nuhid. Põhjuseks eestluse pooldamine ja rohketel pikettidel osalemine. Seda talle tol ajal muidugi ei öeldud.

Kuid sel ajal Tari ju veel ei teadnud, et parem aeg on tulekul. “Polnud enam Brezhnevi aeg, muidu ma ei tea, mis minuga oleks tehtud,” räägib ta.

Tari oli peaaegu aasta ära olnud, kui CNN näitas, kuidas tankid sõitsid Tallinna. “Teleris oli üks ema lapsega, nad polnud küll minu eksabikaasa ja poeg, aga see pani ikka südame seisma,” meenutab ta. Keegi ei teadnud, mis saab, sest Leedus ja Lätis oli just veretöö toimunud.

“Ostsin end tookord 500 rubla eest Nõukogude Liidu kodakondsusest lahti,” tõdeb mees.

Vastutasuks sai Tari Toompealt õhukese rohelise paberi koos mustvalge pildiga, mis oli väljasõiduks vajalik viisa ükskõik millisesse riiki, mis emigrandi vastu võtab. Eestisse jäid maha pere ja tuttavad, nende hulgas endine abikaasa ja nelja-aastane poeg.

Esimeseks sihtpunktiks Austria

Tari meenutuste kohaselt lahkusid tol ajal siit põhiliselt juudid. Et kähku riigist välja saada, hüppas Tari nende rongi peale ja suundus Austriasse.

Selle viisaga ei saanud aga Austriasse jääda. “Muidugi oleksin võinud kuskile ära kaduda, aga...” jätab Tari lause õhku.

Õnneliku juhuse tahtel sattus Tari kokku Ameerika kiriku rahast sponsitud firmaga, mis lubas teda aidata. “Esimene mõte oli minna Kanadasse, sest see oli ainus koht, kus mul oli sugulasi,” lausub Tari.

Kuid organisatsioon tegeles vaid nendega, kes suunusid USAsse, nii et Taril ei olnud valikut.

Oli 1989. aasta jõulueelne aeg. “Mul oli raske näha jõulumeeleolus Viini ja kõiki neid inimesi,” jutustab ta.

Edasi saadeti migrandid Itaaliasse, kus Tari viibis neli kuud. Seal käis vajalike paberite organiseerimine. Ta sai Ameerikasse alalise elamisloa.

Ameerikas leiti Tarile sponsorid, kes andsid mehele ulualuse ja aitasid Bostonis tööd leida. “Aga ma polnud seal väga kaua, ei tahtnud teistel kukil olla,” märgib ta.

“Minu esimeseks töökohaks oli nõudepesija amet hamburgerirestoranis,” muigab Tari. “Aga kolme-nelja kuu pärast olin juba grillimeister.”

Varsti oli Tari ainuke lihaküpsetaja restoranis ja tema oskusi hinnati kõrgelt.

Tari sõnutsi oli tegemist küll poole kohaga tööga, kuid niipalju ta teenis, et sai üürida toa ühes korteris, kus elas teisigi mehi. See oli ta esimene kodu, kus ta elas tervelt kolm aastat.

Töötas end üles

Poole kohaga töö ei anna USA kodanikule tervisekindlustust. Tari hakkas täiskohaga tööle firmas, mis tegeles muru hooldamise ja külviga. Firma läks aga pankrotti ja tuli edasi liikuda.

Tari tunnistab, et näitlemisele ei mõelnud ta kunagi. “Näitleja tööriist on sõna. Kui sa keelt ei valda, ei saa professionaalselt tööd teha,” jutustab Tari, kes inglise keelt oli õppinud vaid koolis, kuid keelepraktika tal puudus. Tari otsustas minna ehitajaks - teha tööd, mis enda sõnul hästi käpas.

Bostonis elades otsis Tari üles sealsed eestlased ja tutvus oma tulevase abikaasa Kaariga, kes on päritolult samuti eestlane, kuid kelle vanemad lahkusid Eestist juba sõja ajal.

Ehitaja ametist suundus Tari tööle Ameerika Häälde. Selle tarvis tuli sõita Washingtoni. Algul oli ta seal diktor, hiljem produtsent. Kaari töötas samal ajal Ameerika Eesti saatkonnas.

Washingtonist lahkumiseks oli Taril mitu põhjust. Põhjamaise inimesena oli talle sealne palavus tappev. “Lisaks hakkasid käima jutud, et nüüd on Eesti vaba. Mulle tundus, et mind pole enam sinna vaja,” räägib ta. Mehe sõnutsi puudus tema töös ka loominguvabadus.

1996 otsustasid Villu ja Kaari taas Bostonisse ja sealt Chelmsfordi minna.

Kindlat töökohta Taril polnud. Linnal oli aga väike telejaam. Seal oli Taril võimalus teha tööd kaamera taga. Ajapikku tuli tööd juurde ja Tarist sai telejaama programmidirektor.

Bostonisse naastes sai Tarist Bostoni Eesti seltsi esimees, varem oli ta olnud seal sekretär. Siis hakkas Tari välja andma seltsi ringkirja. “Lõpuks sain vaevast lahti: võisin eesti keeles sõnadega mängida,” tunnistab ta. Vastutasuks kuulis ta inimestelt lahkeid sõnu.

Üle aasta tagasi ütles Tari nii sellest kohast kui teistest vabatahtlikest kohustustest lahti, sest perre sündis pisipoeg Tarmo Marten. Neli aastat tagasi tuli Eestist isa juurde elama ka vanem poeg, praegu 19aastane Talvar, kes otsustas USA hariduse kasuks. Õismäe koolis kaheksanda klassi lõpetanud Talvar kolis ema juurest ära ja lõpetas Ühendriikides keskkooli. Edasi läheb ta Marylandi ülikooli, mis on kohe Bostoni külje all. Tal on unistus õppida lennundusinseneriks. “Eks selle lennunduse pisiku sai ta siis külge, kui käis suviti meil külas,” tähendab isa.

Suviti käib Talvar emal Eestis külas, kuid tänavu oli lõpetamine ja ema sõitis ise Ameerikasse.

Eestis on Tari pärast lahkumist neljandat korda. Kuid koduigatsusel ta hinge pugeda ei lase. Kodune Eesti jõuab nii mõneski väljenduses Ameerikasse. Chelmsfordis on saada isegi Saku õlut.

Ameerikas olles tunneb Tari puudust õigest eesti toidust. Eesti kartul on tema arvates imehea. Kodukohast leidis ta ühe vene poe, kus müüakse tünniheeringat.

Pühade ajal teeb Tari pere kodus verivorsti. Jõulude ajal on alati laual ka kartul, hapukapsas ja sealiha.

Ometi pole Tari kunagi tagasitulekut Eestissegi välistanud. “Nüüd on lihtsalt kohustused, enam ei taha lahmida,” sõnab ta.

Annika Valdmets