Aavasalude maailmatõlgendus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ursula (pildil) ja May Aavasalu keraamikanäitus “Pühakud ja puuslikud”  jääb Pärnu linnagaleriis vaadata 16. oktoobrini.
Ursula (pildil) ja May Aavasalu keraamikanäitus “Pühakud ja puuslikud” jääb Pärnu linnagaleriis vaadata 16. oktoobrini. Foto: Urmas Luik

Keraamikute, ema ja tütre May ja Ursula Aavasalu näitus “Pühakud ja puuslikud”, mis Pärnu linnagaleriis vaatamiseks välja pandud, on taas üks hea näide, milliseid võimalusi annab kunst meid ümbritseva tõlgendamiseks.

Keraamikud on seekord Pärnusse toonud oma miniskulptuurid. Tavaliselt seondub keraamika vaaside, tasside ja muude tarbeesemetega. Tarbekunst oleks üks vilets termin, mis meie teadvuses manab esile käsitöö: vaibad, linikud, puulusikad ja heal juhul mahub selle mõiste alla ka ehtekunst. Need terminid - disain, käsitöö, tarbekunst - on eesti keeles üsna sassis.

May ja Ursula Aavasalu seevastu tõestavad taas, et keraamika on kunstnikule vaid vahend, materjal, millega edasi anda oma nägemust sellest pöörasest ja illusoorsest maailmast.

Pühakute paraad

Taieseid loovad mõlemad kunstnikud madalkuumuse ja rakukeraamika tehnikas, täiendades oma ideid teisi materjale, näiteks metalli ja nahka kasutades. Miniskulptuurinäitus võtab külastajaid vastu Ursula Aavasalu muusadega “Lüüramängija”, “Pasunapuhuja” ja “Trummilööja”, samuti on ta välja pannud groteskselt naljakad inimnäolised loompuuslikud ja ei puudu sümboolne vikatiga “Surm”. Näituse keskmes on siiski pühakute seeria.

Pühakuid on kunstis kõige elavamalt kujutatud keskajal. Sinna juurde käis traditsiooniline atribuutika: esemed, sündmused või teised isikud, keda/mida kaitsepühakuga seostati. Nõnda on ka Ursula Aavasalu valinud oma pühakutele neid iseloomustavad ikonograafilised embleemid: Thomas Aquinost on koos üriku ja sulega, Barbara kõrval on lossitorn, Agata jalge ees on tema piinariist näpitsad ja käes liud oma äralõigatud rindadega.

Kogu seda pühakute paraadi alustab ja lõpetab kunstniku nimekaim, tüdrukute kaitsja ja õppeasutuste patroon, püha neitsi Ursula. Glasuurita madalkuumustehnika annab sellele pühakute seeriale nii loomuliku arhailiselt ajaloolise mulje.

Üks näide tarbekunstist

May Aavasalu tööd on seevastu dekoratiivsemad, mõjudes rohkem ruumikujunduselementidena. Neis seintel rippuvates puuslikes on idamaiste müütide ja muinasjuttude hõngu: müstilised sisalikud töödes “Kahekesi” ja “Lemmikloom”, võlur “Dzhinn” on võtnud naise kuju, sümboolne “Ahviaasta” on saanud May Aavasalu nägemuses eputava kostüümiga unistavaks või uniseks ahviks. Rakutehnika, mida kunstnik kasutab, toob välja glasuuri erksad, soojad ja rõõmsad värvid, lisades töödele idamaist maalilisust.

Mõlemad kunstnikud on teinud oma teosed rõõmuga, vürtsitanud neid huumoriga, mis tervele väljapanekule annab pisut laiema dimensiooni. Ursula Aavasalu “Lüüramängija”, kes omaenda muusikat taluda ei suuda, on kõrva toppinud padruntropid, ja May Aavasalu (enese-?)irooniline töö “Narride mõtete sarkofaag” on sümboli väärilised taiesed. Ernst Cassirer kirjutas oma raamatus “Uurimus Inimesest”: “Sümboolne mõtlemine aitab inimesel ületada loomuomast inertsust, varustades teda uue võimega, võimega inimlikku maailma pidevalt ümber kujundada...”

Cassirer tõdeb, et inimene on sümboleid loov ja kasutav olend, mis oma laiahaardelisusega muudab kogu reaalsuse, sealhulgas inimeksistentsi n-ö sümboolseks. Inimene mõtleb keeles, kuid seegi on sümbol, märkide süsteem. Peale keele ümbritsevad meid veel religioossed, müütilised ja kunstilised sümbolid.

Nende kaudu võtame vastu ja tajume seda imeilusat, vahel hirmsat, naljakat, aga samal ajal kurba maailma. Ja igaüks otsustab maailma üle just enda sümboleist lähtuvalt. Seda May ja Ursula Aavasalu oma keraamiliste humoorikate sümbolitega teevadki ja pakuvad meile vaatamiseks.

Ah jaa! Ei puudu ka üks näide tarbekunstist - kolm ühenimelist taiest “Muna”, mille sisse on pandud elektripirnid, muutes need valgustiteks. Kuid neid kooruvaid valgusetoojaid võime samuti sümbolina võtta, igaüks oma fantaasia piirides.

Ruumikujunduse objektidenagi oleksid need dekoratiivsed väikeskulptuurid efektsed ja muljetavaldavad, elustades ja liigendades meil nii moes olevaid igavalt steriilseid euroruume. Hea, et linnagalerii asub kontserdimajas, sest see näitus koos hea muusikaga annab topeltelamuse.

Viktor Kaarneem

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles