Pärnu: Pärnu kiirpiltnikud ehk tänavafotograafid.

Olaf Esna
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kas teie perekonnaalbumis on Koidula pargis või mudaravila juures tehtud fotosid teie vanematest või vanavanematest?

Huvitav, miks nad panid uued riided selga, tegid lastele tutid pähe ja läksid ennast pildistama?

Sel ajal, kui fotoaparaat polnud veel igale mehele taskukohane ega degradeerunud seebikarbiks, aitasid ateljeepiltidest odavamaid hetkejäädvustusi teha kiirpäevapiltnikud ehk tänavafotograafid.

Viimati tegutsesid nad Koidula pargis, kui mu mälu mind ei peta, veel eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel.

Esimese jälje neist meistrimeestest Pärnus leidsin 1925. aasta ajalehest, kui Pärnu linnavalitsus andis tartlasele R. Hurtile loa järgmisel aastal töötada supelpuiestikus kiirfotograafina ja Klara Abermannile sama õiguse tegutsemiseks Vanas pargis ning Munamäel.

Järgnevatel aastatel tuli uusi fotograafe juurde ridamisi. Pildistamiskohad jagas linn välja raha eest.

Kõige kallim koht oli Koidula park ja tõi linnale sisse 106 krooni, supelrannas maksid platsid 65 ja 35 krooni.

Endla ees pildistamisest tuli linnale tasuda ainult 20 krooni. Kui 1935. aastal tõusis pildistamiskohtade müügist linnale tulu 350 krooni, siis 1938. aastal 500 krooni. Pidevalt tuli juurde fotograafia alal tegutsejaid ja 1937. aastal töölismajas vastava sektsiooni asutamisel oli kohal juba 15 inimest.

Ateljeefotograafid püüdsid kiirpiltnike tegutsemist keelata, sest nad polevat sooritanud kutseeksamit. Kiirpiltnikud olid omakorda klass kõrgemal laadapiltnikest, kes ringi rändasid ja algelise fooni taustal rahvast pildistasid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles