Kuuskümmend aastat tagasi valmistus Eesti rahvas uutes tingimustes jõuludeks. Üle maa oli laskunud raudne eesriie, üks okupatsioonivõim oli peletanud teise, inimeste tulevik paistis varemetes maal ebamäärane. Kõigele vaatamata mindi selgi ajal paari, astuti kooliteed, hakati ehitama uut elu võõraste käsulaudade järgi ning osaleti suure tapluse viimases vaatuses Kuramaal.
Jõulud 1944
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõulud olid veel lubatud
Olaf Esna, Algkoolipoiss 1944
Käisin tollal maal koolis ja paljud asjad olid veel endistviisi. Oli kuusk ja tohtis laulda Eesti Vabariigi hümni, kuigi paralleelselt oli käibel "Internatsionaal".
Sõja tõttu algas kool hilinemisega, polnud õpikuid ja nappis koolitarbeid. Meeles on, kuidas koolidirektor tuli linnast ja tõi vihikuid ning pliiatseid, võttis siis istet, avas eestiaegse taskuraamatu ja märkis iga õpilase nime taha, mitu vihikut või pliiatsit keegi sai.
Kinke erilisi ei mäleta, kuusk kaunistati piparkookide ja õuntega, kellel oli, riputas okstele ka sõja üle elanud vähesed kuusekaunistused.
Mis linlasel laual oli, ei oska öelda, kuid maal kaeti jõululaud nagu mullu ja muiste. Viinapudel ja õllekapp käisid ringi, oli vorsti ja praadi.
Üldiselt kestsid jõulud nii kaua, kuni jätkus õlut. Mina olin veel väike, aga meestel oli komme käia talust tallu õlut mekkimas.
Järgmistel aastatel hakkasid tulema kommipakid ja neisse siginesid seninägematud puuviljad - mandariinid. Olid sellised pisikesed kollased pabulad.
Jõulud ema juures
Linda Soovik, vastutav töötaja 1944
Parteiliikmel ei tohtinud mingeid jõule olla, aga mu ema juures ja õe peres oli ikka toodud jõulukuusk ning midagi sinna otsagi pandud. Nõukogude võim polnud veel juurdunud ja järgiti vanu traditsioone.
Kuulusin kommunistlikku parteisse ja meil ju ametlikult mingeid jõule ei olnud. Uus aasta võeti vastu kuuse ja kingitustega ning kõik need rõõmud, mis varem elasime üle jõulude ajal, olid siis uue aasta vastuvõtul.
Eks õnne sooviti ka kommunistide peredes ja rahvatraditsioon elas edasi, vaatamata võimumuutusele.
Aega oli kulunud veel vähe, Pärnusse jõudsime alles septembri lõpuks ja kahe kalda vahel valmis sildki alles 5. detsembriks. Elu ise dikteeris asju, mida pidime tegema.
Mäletan, et sain ema juurde koju minna, mul polnud esimestel jõuludel 1944 Pärnus veel õiget korteritki.
Jõulupühad punkris
Vaino Kallas, sõdurpoiss Kuramaa "kotis"
Mõni päev enne 1944. aasta jõule, kui meie - viis Pärnumaa poissi - olime ühel õhtul pärast pingutavaid õppusi ja askeldusi taas oma punkris, kutsus kahuriülem vahtmeister Paul Kersting meid ümber punkri laua istuma ja pani meie ette mingid paberilehed. Need olid kirjutusmasinal trükitud laululehed, kus olid saksakeelsed jõululaulude sõnad. Vahtmeister oli lasknud need patarei staabis spetsiaalselt meie jaoks trükkida.
Enamiku laululehtedel olnud laulude viise teadsime juba lapsepõlvest ning tuntud jõululaulu "Tannenbaum" sõnu oskasime saksa keeles laulda juba koolipäevil. Vahtmeistri soov oli, et õpiksime ära ka teiste jõululaulude sõnad. Need laulud olid "Püha öö" ja "Üks roosike on tõusnud".
Jõululaupäeva hommikul oli vahtmeister käinud linna taga metsas ja toonud sealt kaasa sületäie kuuseoksi. Neist valmistas ta suure ümmarguse pärja ja riputas selle laua kohale punkri lakke. Pärja külge sidus ta värvilisest paberist lindid ning kinnitas sellele mõne punkriküünla. Selle tegevuse juures jutustas ta meile, et neil on Saksamaal kombeks jõulude ajal sellised pärjad elutoa lakke riputada.
Jõululaupäeva õhtu saabudes istusime punkris kuuekesi ümber laua. Vahtmeister süütas pärjal küünlad. Ta oli hankinud natuke küpsiseid ja mõne õuna, mis nüüd meie jõululauda ehtisid. Punkriahjul aga auras suur kann sigurikohviga.
Kuigi meie jõululaud oli lihtne ja mitte rikkalik, tekitas see meis sooja ja koduse jõulutunde. Ja siis kõlas meie kuumaks köetud ning küünlavalgusest hämaras punkris pühalikult: "Stille Nacht, heilige Nacht!"
Seejärel jutustas vahtmeister Kersting meile oma kodumaa jõulukommetest ja meie rääkisime talle eesti jõuluvorstidest, tuppa toodud ehitud kuusepuust ja aisakellade helina saatel kirikusse sõidust. Meie eesti keeles lauldud jõululaule kuulas ta harda ilmega näol, olles mõtetes küllap oma pere keskel.
Üllatus meile, eesti poistele, tuli hommikul. Magamast tõustes leidsime oma peaaluse kõrvalt väikese kingipaki. Vahtmeister muheles ja sõnas nagu muuseas, et juba hommikul vara olevat siin käinud sakslaste Santa Klaus. Aga ta polevat tahtnud meie magusat und rikkuda.
Asusime nagu väikesed lapsed kiiresti oma pakke avama. Selles oli tahvel shokolaadi, pakk vahvleid, zhiletihoidja koos paki teradega ja pakk sigarette. Veel oli pakis väike pudel lõhnavett, taskurätte ning paar sõdurisokke. Selle kõik oli vahtmeister muretsenud meie jaoks markitandilt.
Sõjaolukorrast tingitud kesise hommikueine ajal tõi aga vahtmeister välja veinipudeli ja valas sellest igaühele paraja lonksu sõdurikruusi.
Jõulu esimese püha pärastlõunal viidi meid linna varieteekontserti vaatama. See toimus linna suures kinosaalis, mis oli puupüsti sõdureid täis, nii et saime suuri vaevu endale kohad kino rõdule.
Kontsert algas jõululauludega. Seejärel esinesid läbisegi solistid, näitlejad ja mustkunstnikud. Ja kui siis üks läti lauljatar alustas sakslaste populaarset laulu "Kodumaa, su tähed…" (Heimat, deine Sterne…), valitses saalis haudvaikus.
Olime jõudnud tagasi väeossa ja saanud pärast õhtueinet vaevalt puhkama heita, kui kõlas õhuhäire ja tõttasime jooksu peal kiivreid pähe tõmmates kahurite juurde. Häire põhjustasid linna kohale ilmunud vaenlase pommitajad, mille helgiheitjad olid juba oma nooljatesse valgusvihkudesse püüdnud. Meie raskepatareid avasid nende rahurikkujate pihta tule. Kohe hakkasid ka meie kergekahurite rühma kahurid pommitajate alla visatud valgusküünaldest säravasse taevasse tuld sülitama.
Koos selle õhuhäire lõppemisega said otsa ka meie 1944. aasta jõulupühad.