Viis Pärnumaa kaunitari on pärast peadpööritavat missielu õnnelikud

Tõepoolest, Sigridist on saanud töökas ja edukas daam, kellest õhkub veetlust ja elutarkust. Lõpetanud 1993. aastal pedagoogikaülikooli koreograafina, on ta tantsuõpetamise kõrval tantsinud mitmel pool välismaal, jõudnud tööreisidel armuda Jaapanisse ja igatseda taaskohtumist Indiaga, kuhu sõitis pressimissi preemiareisile.

Hiljem on Sigrid nii tantsinud kui õpetanud Saksamaal ja Luksemburgis, olnud tantsulavastaja assistent Helsingi Linnateatris ja esinenud reas kuulsates Eestis lavastatud muusikalides.

Tantsijaks tahtis Sigrid saada lapsest saati, kui õppis Tallinna balletikoolis, kuid jättis selle pooleli kartusest mitte kujuneda priimabaleriiniks.

“Tagaritta tantsima ma taanduda ei tahtnud,” võtab ta selle kogemuse lühidalt kokku.

Ja tagaritta Sigrid ei sattunudki. Isegi nüüd mitte, kui ta kolis taas Pärnusse ja läks läinud reedel esimest päeva tööle Estonia sanatooriumi administraatorina.

“Tantsimine ei kao mu elust,” kinnitab Sigrid ja tunnistab rahulikult ning kahjutundeta hääles, et aeg maailmas reisida on temale vähemalt mõneks ajaks otsa saanud, sest üks tähtis pool naise elus on veel elamata.

“Loome oma elukaaslasega endale püsivama kodu,” lubab Sigrid.

Kaie kuulub nende tüdrukute hulka, kes pääsesid missi kroonimisele ilma modellikasvu omamata ja kellel oleks tänapäeva pikkade misside seltskonnas ilmselt vähe lootust krooni kanda.

Missivõistlusele saatis Kaiegi koolipoiste sümpaatia. Nad valisid ta tüdrukute seast välja oma kooli Pärnu Roosi valimisel esindama.

“Minu elus küll pärast kroonimist midagi oluliselt teiseks ei läinud,” meenutab Kaie. “Ei mäleta, et õpetajad oleksid uutmoodi suhtuma hakanud või poisid silmatorkavalt viisakaks muutunud.”

Missiks kroonimisest palju suurema elumuutusena nimetab Kaie keskkooli lõpetamist ja algklasside õpetajaks õppimist.

Kaie tundub oma missiks kroonimise suhtes isegi natuke irooniline, kui ta intervjuud andes pärib, miks ajakirjanik missi missiooni kohta sõnakestki ei küsi.

Üldiselt olla linn Kaiet vähe kasutanud, linnapea vastuvõtul ta käis, aga siis justkui unustati. “Küllap ei osatud meid tollal veel avalikel üritustel ette nihutada, nagu tänapäeval võib-olla rohkem tehakse,” arvab ta.

Kaie on abielus ja tal on kaks last, kümneaastane Alder ja nelja-aastane Sander, peale nende klassitäis lapsi Pärnu ühisgümnaasiumis, kellest ta räägib meelsamini kui endast.

Natuke siiski poetab Kaie endagi kohta: “Olen eluga rahul ja õnnelik. Mul on oma kodu, pere ja lapsed, mees, kes mind armastab, töö koolis, nii et vahel märkan kahetsusega, et oma lastega tegelemiseks jääb aega vähem, kui tahaksin. Aga koolitöö lihtsalt tuleb mõnikord koju kaasa, näiteks mure mõne tundidest puudunud õpilase pärast.”

Kaie mõtleb mitu pikka sekundit, enne kui palub naistepäeva puhul naistele edasi öelda: “Ükskõik, kuidas elu läheb, see on ikkagi igaühe oma elu, ei kellegi võõra, ja sellest elust tuleb kõik hea üles leida ning sellele toetuda.”

Ruth on küllap ainuke kroonitud kaunitar, kes ütleb end mitte olevat esinejatüüpi inimese. “Mäletan, kuidas ma veel missivõistlusele eelnenud õhtul olin kindlalt otsustanud mitte minna,” meenutab Ruth Kiisk, kelle leidsime Rüütli tänava Elektroni poest, kus ta omanikuna elektroonikatarvetega kaupleb. “Tollal valisid missikandidaate poisid, igast koolist kaks, aga kui teine meie koolist väljavalitud tüdruk lubas üksipäini samuti minemata jätta, ei olnud mul enam valikut.”

Kuigi Ruth oli koolis aktiivne, kohati isegi krutskeid täis tüdruk, kartis ta võõraste ette lavale minekut nagu pääsuke pauku. Kuid kooliasjus kohusetruu ja kuulekana võttis ta iludusvõistlusi kui ebameeldivat koolikohustust ja mitteminemist koolikaaslaste altvedamisena.

Suureks üllatuseks sai Ruthist kõige esimene Pärnu Roos, nagu tollal linna esikaunitari tituleeriti. Nüüd, 17 aastat hiljem, ei jäta Ruth küpse naise muigega looritatult nentimast, et “tagantjärele on tore mõelda, et võitsin selle tollal minu jaoks kõige piinlikumana tundunud trikoovooru”.

“Olin Pärnu Roosiks kroonimisel õnnelik küll,” tunnistab Ruth. Ruth juurdles, et tänapäeval poleks temasugustel missindusse asja, sest “ma olen ainult 162 sentimeetrit pikk, praegused missid on väikestel naistel ammu üle pea kasvanud”.

Ruth lõpetas keskkooli, mõtles minna hotellindust õppima, aga läks hoopis mehele, sünnitas esimese oma kahest pojast, töötas nii müüja kui kauplusejuhatajana ning peab mehega nüüd erakauplust. Kõige lühemalt ja täpsemini saavat tema elu kokku võtta lausega: “Olen õnnelikult abielus.”

“Õnnelikult abielus” ei tähenda, et iga päev peab naine juuksurisoengus ringi käima ja meest võluma. “Naine pakkugu end mehele vahel veidi sakrispäisena: eripalgeline naine on mehele huvitavam,” soovitab Ruth naerdes.

Maili leiame üles Tallinnast, kus ta töötab ansamblite Caater ja Trinity tantsijana, osaleb moeetendustel ja pildistamistel, ühtlasi on tal just praegu käsil keskkooli lõpetamine, mis on viibinud, sest polnud lihtsalt aega.

Kuidas seda saigi olla, kui Pärnus Rannapiigaks kroonimise järel esines ta edukalt Miss Estonia valimisel, sai printsessiks Moskvas “Miss Turismi” iludusvõistlustel ning osales “Miss Euroopal”!? Maili on praegu 19aastane ja veendunud maailmakodanik, kes ei jäta kasutamata järgmist viit või kümmet aastat, et tantsijana läbi lüüa.

“Ma annan endale aru, et järgmised viis kuni kümme aastat võtan tantsust ja lavaesinemistest kõik, mis saatusel mulle pakkuda on, sest millal siis veel, kui mitte praegu,” tunnistab sädelev neiu. “Kahekümne viieselt või kolmekümneselt on aeg maha rahuneda ja perekond luua. Siis asub pere mu elus esikohale.”

Maili on veendunud, et enne tuleb seatud elusihid saavutada, siis on isegi tulevasel mehel temaga lihtsam.

“Olen sellele mõelnud ja usun, et meestel on meiesugustega kergem,” arvab Maili. “Kõik naised vajavad meelitusi, aga kiitust naise elus tihti napib. Missikarussellil keerelnud tüdrukutel on iseteadvust ja nad vajavad oma välisele särale ehk vähem verbaalset toitu.”

Kui Maili missikroone kandis, käis ta oma vabast tahtest lasteasutustes ja koolides esinemas, et tunda võrratut tunnet.

“Missina heategevusüritustel käies sain aru, kui võimas tunne on inimestele rõõmu valmistada,” tunnistab Maili. “Naised, tehke nii palju head, kui vaid suudate, sest see headus peegeldub teile endile tagasi ja te muutute aina ilusamaks.”

Kui fotograaf kurdab, et Maili pildistamise päeval ei paista õues päike, ütleb Maili: “Naeratame üheskoos ja päike tuleb välja.”

Nad naeratasid ja… päike hakkas läinud laupäeva hommikupoolikul Pärnus paistma.

Sigrid on üks neist viiest Kilingi-Nõmmest pärit tüdrukust, kes tõestab, et tema sünnikodu kandis keerleb üks geen rohkem kui mujal - see on missigeen. Pärnus kroonitud missidest on tema ja Sigrid Sepa kõrval veel kolm Pärnu esikaunitari Kilingi-Nõmmest pärit.

“Mina usun rohkem, et Kilingi-Nõmme tüdrukute edu iludusvõistlustel tuleb sealsete õpetajate Eha Smolina, Margit Schmidti ja Toomas Volli innukusest lapsi võimlema, tantsima ja laulma õpetada,” räägib Sigrid. “Meis on väiksest peast kasvatatud esinemisjulgust ja rambipalavikust ülesaamist, kui esinemishirm peale tuleb. Aga mina lihtsalt olen õnnetähe all sündinud.”

Sigridi õnnesärk on Kilingi-Nõmme ja seal iluvõimlemisega tegelemine, kaasasündinud esinemisjanu ja -oskus, Toomas Voll, kes veenis teda iludusvõistlusele minema, 1995. aastal Miss Pärnuks kroonimine, auhinnareisi sponsor, kellesse ta armus ja kellest sai ta mees, 2001. aastal sündinud tütar Angela…

Sigrid töötab Port Arturi kaubamajas administraatorina ja särab tõesti, nagu oleks kogu aeg lotovõit taskus.

Sigrid on peale Pärnu Missiks kroonimise pärjatud Miss Santa Barbaraks 1995. aastal, Miss Eesti esimeseks printsessiks 1996. aastal ja sama aasta suvel veel Pärnu Rannapiigaks. Talle on jagunud kroone ja tähelepanu. Ta on esinenud fotomodellina ja läinud nädalavahetusel juhtis ta Citymarketis müügipäevi.

“Tüdrukud, ärge kõhelge, otsige oma seiklused üles ja te ei kahetse,” ütleb Sigrid rõõmsalt, jättes lisamata, et vaeva ja õppimiseta vaevalt et kõrgesse mängu tasub astuda.