Lastefilmi staarid meenutavad aastatetagust võtteaega Vändras

Istet on võtnud 1981. aastal Vändra alevis vändatud lastefilmi “Keskpäev” stsenarist-lavastaja Raivo Trass, osalised Meelik - Ülari Kirsipuu, Jürnas - Tormi Kevvai, Kaur - Sven Suurraid, Riho - Mihkel Raud, Peeter - Talis Trass, väike Madis - Jüri Azarov, Riho taksojuhist isa - Mart Mõttus ja Jürnase ema - Tiiu Link. Viimased kolm on filmi nopitud Vändrast endast.

Kahjuks ei jõudnud Kärt (Maria Avdjuško) hõivatuse tõttu rahvaga kohtumisõhtule, Marju (Anneli Piirjõe) saatust aga ei õnnestunud korraldajail kindlaks teha.

Alevi otsinguil sõideti läbi pool Eestit

“Ühel tööpäeval tuli ootamatult minu kabinetti neli inimest,” lausub filmivõtete aegu Vändra alevi täitevkomitee esimehe toolil istunud Tiiu Link mikrofoni. “Raivo Trass hakkas rääkima, et nad olla sõitnud läbi kas poole või terve Eestimaa. Olles peaaegu lootuse kaotanud, olid nad äkki avastanud, et Vändra on just see õige paik.

Ja siis Trass ütles: “Me vaatasime, et Pargi tänav 18 on niisugune avaram õu, tahaks seal hakata kõige rohkem filmima, mis te arvate, kas meid lubatakse sinna?” Mina selle peale, et noo, ma nüüd ei tea, peab peremehega rääkima. Trass siis natuke jahmus selle peale ja päris: “Kas seal on nõnda kuri peremees, et ei võigi minna jutule?” See oli nimelt minu kodu,” meenutab käelöömise järel Jürnase ema rolli värvatud Link muiates.

Kas koduõu on muutunud ka? “On ikka. Pole enam hekki, kust Riho ja Peeter väikest Madist varastasid, ei ole kadakat, kuid tuuleveski, purskkaev ja kuusk on alles,” kirjeldab naine.

Lavastaja pilk näib viibivat ühtaegu siin ja eemal. “See oli mu esimene film ja rohkem ei ole ma sel alal töid teinud. Aga kui mulle seda stsenaariumi pakuti, mõtlesin, et tahaksin kaht asja,” alustab Trass, rõhk igal sõnal.

“Tahtsin selle lihtsa looga, kus tegelased on küll lapsed, näidata, kuidas elab üks alev 1981. aastal. Mis seal on veel peale lihtsa süžee, nende toredate poiste ja tüdrukute? Millises ümbruses nad elavad?” taastab Trass kunagisi mõtteid.

“Täna seda filmi vaadates ma imestasin, et nii palju asju tuleb meelde, mis on unustatud, milliseid tööriistu kasutasime, kuidas elasime. Vändra eluolu ilmestas seda kõige rohkem: tööd, korda, hoolitsust. Ja mis kõige vahvam, täna ma kogesin, et Vändra elab, ta ei ole endast sentigi kaotanud.”

Kuidas Kaismal diskol ja kartuleid pätsamas käidi

Mikrofon käib peaosaliste hulgas ringi, jõudes Mihkel Raua kätte. “Kui Trassile oli see esimene film, siis minule oli see juba teine (naerumühin saalis) ja Ülari Kirsipuule ka, sest me mängisime 1980. aastal koos niisuguses lastefilmis nagu “Nukitsamees”. Olime siis 12-13aastased. Kahtlemata oli see äärmiselt sümpaatne suvi ja omamoodi pioneerilaager selle heas tähenduses. Kõige eredam mälestus on meil kõigil üsna pöörane matk kuhugi. Mis selle koha nimi oli?”

“Kaisma, me elasime Pärnjõe kooli internaadis,” toetab Sven Suurraid naabrit.

“Üks õhtu olla kuuldavasti Kaismal mingi disko olnud ja õhtul otsustasime, et me läheme sinna diskole,” seletab Raud edasi. “Kogu see retk kestis meil mingisugune 24 kilomeetrit, ajaliselt pakun mingi kümme tundi. Ilmselt oli see meie elu kõige pikem jalutuskäik. Vähemalt mina ei ole pärast seda jalgsi nii pikka rännakut söandanud ette võtta,” kaob Riho osa täitja hääl aplausi sisse.

Suurraid kurdab, et kõik meenuv on seotud tegevusega väljaspool võtteplatsi.

“Kui Mihkel rääkis siin öisest reisist Kaismale, kus tõesti hommikul tagasiteel me väsimusest juba viirastusi nägime, siis ma arvan, et see on asi, mida siiamaale ei tea Raivo, kes otsapidi meie eest saba ja sarvedega vastutas,” kiikab ta lavastaja poole ja asub jutuga järgmise ereda seiga juurde.

“Meile küll anti iga päev toidutalongid väärtuses 2 rubla 60 kopikat, sealt jäi iga päev rubla 60 šokolaadi jaoks järgi, aga viimane söök anti kella viie paiku. Õhtul läks kõht tühjaks ja kust saab? Me ei raatsinud ometi oma raha kulutada. Siis läksime Ülariga Pärnjõe sovhoosi kartulivagude vahele kartuleid pätsama.

No ja kui sovhoosiesimehe villis sealt ükskord tulema hakkas, ei jäänud meil muud üle kui poriste vagude vahele kõhuli visata. Jumal hoidku, et vahele ei jää, muidu olnuks pazor taevani.”

“Tol diskojärgsel hommikul sõidutati meid Valgeranda,” jõuab järg Talis Trassi kätte. “Mis te arvate, mis me seal tegime? Loomulikult magasime.”

“Aga mitu matsi seal ära põles ja kaks rahakotti jäi liiva sisse,” hiilgab Suurraid mäluga.

Ülari Kirsipuu säravaim mälestus on seotud muusikaga: “Rock Hoteli kontsert Vändra pargis ja Kasekese kontsert Tootsis. Seal me nägime esimest korda punkareid. Pärast 80. aasta jalgpallimatši märulit Propelleri kontserdi ajal, ansambel Kaseke mängis Propelleri lugusid. See oli mõnes mõttes meile korralik puberteediiga, kui tekkisid esimesed omavahelised suhted tüdrukute ja poiste vahel,” leiab Meeliku osa täitja.

“Rock Hoteli kontsert, ma just mõtlesin selle peale, kas Ülari tollal mõtles ka, et ta seal bändis kunagi mängima hakkab,” pöörab Tormi Kevvai pilgu naabri poole.

Valik läbi karmi konkursi

Kuigi meestele meenub tollest lapsepõlvesuvest üha lõbusamaid seiku, möönavad nad, et 24 aastat tagasi polnud noortefilmis osa saamine lihtsam kui praegu.

“See valik oli kohutavalt karm. Ülari ja Mihkel olid vanad kalad, nemad said nagu lupsti läbi,” seletab Suurraid prožektoritevihust õdusasse baarituppa tõmbudes.

“Aga mis järjekord seal telemajas oli! Sadu lapsi,” ohkab Talis Trass.

“Ja-jah. Kuulutus oli telelehes ja mitu korda tuli Tallinnas tundide viisi voorudes käia,” jätkab Suurraid.

“Vaata, seal peab kindla peale minema. Kõige õudsem on filmi juures see, kui pärast esimest nädalat selgub, et ei tulegi midagi,” selgitab Raivo Trass põhjusi.

“Sõelale jäi umbes teine komplekt noori, kes pärast käisid seal statistidena osades. Mäletan väga hästi teist Kauri kandidaati. Ja teist Kärti,” torkab Suurraid vahele. “Üks oli tänane Terminaatori trummar,” tuleb Rauale tuttav ette.

Lavastaja vihjab kõrvalt, et nood peaosaliste kandidaadid kasutati filmis ikka ära.

“Ma vaatasin jah, et hunnik Kärte tõmbas viljapõllul ringi,” mäletab Kevvai.

Kõige vähem on sõna sekka öelda toona kolmeaastasel, väikest Madist mänginud vändralasel Jüri Azarovil.

“Niipalju kui ema on rääkinud, olla mind lasteaiast sopalombist leitud. Naabripoisiga olime seal püherdanud. Üks oli heleda, teine tumeda peaga ja siis võetud see heleda peaga,” kostab Azarov ülejäänute naerupahvaku saatel.

“See on väga värskelt meeles, kus me oleme Mariaga trepil ja ma Mariat patsist tirin,” kerib vändralane mälestustelõnga edasi.

“See oli muide täiesti spontaanne. Raivo oli lõpp rahul: et see läks küll hästi, sikutas täiega,” vaatab Suurraid Trassi poole.

“Ja seda, kuidas te püüdsite ees kambaga mind lõbustada, tegite nägusid,” jätkab Azarov, andes mõtteainet lavastajale.

“Täna vaatasin seda kohta, mõtlesin, issand, kuidas mul ei tulnud seda asja pähe. Teist oleks pidanud suuri plaane võtma, kuidas 13aastased mängivad titat ja teevad hääli. Ja siis kolmeaastane vaatab: mis lolli need mängivad. Oleks pidanud seda pikendama, läbi mängima, lahti mängima,” pihib Raivo Trass kahetsevalt.

“Ja see koht, kus Mihkel ja Talis söövad kambaga jäätist, mulle ei andnud keegi,” kurdab Azarov väikse lapse tõsist muret.

“Oi, me sõitsime ainult kollase Volga taksoga! Kui mingi paus oli, siis korjati jälle rahvast peale. Minul ja Avdjuškol oli Otepääl suvila, siis tuli Tallinnast takso järele,” ajab Kevvai rinna ette.

“Esimene kord, kui filmivõtetele mindi, olin pioneerilaagris. Ma olin niigi šeff mees. Mul oli ainukesena punane pilotka, sest olin malevanõukogu trummar. Ja siis korraga öeldakse: Tormi Kevvai, sulle tuli väravasse takso. Mis pull see on? Siis öeldi: filmivõtetele minek. Ma ei teadnud ju enne, et sain filmi. Ja siis tuli terve pioneerilaager väravasse. Oi-oi, kus oli staaritunne. Ma olin veel nii uhke, et sain “Nukitsamehe” staaridega istuda ühe istme peal.

Ma sellepärast filmi sattusingi, et ma ei viitsinud aias tööd teha. Ma läksin tuppa telekat vaatama ja siis ütles tädi: 12-13aastased Mina ütlesin: yes! Mul on sünnipäev tulekul, ema, teeme ära,” pajatab Jürnast mänginud mees.

Kuidas võtted välja nägid

“Kuna nad seal meie õues päevade viisi toimetasid, siis tean, kuidas närviliselt oodati kord päikest, siis, et päike pilve taha läheks. Kord ei olnud küllalt valgust, teinekord oli teda jälle palju,” võtab peavõttepaiga, väikese tuuleveskiga Pargi tänava majakese perenaine Tiiu Link jutule asisema suuna.

“Ma ei teadnud oma majas enam, millal tohtisin eesuksest, millal garaaži kaudu väljuda. Mitu korda ma rikkusin neil selle töö ära ja siis kostis karm hääl: stopp!” meenutab naine.

“Oli just maasikaaeg ja enamikul päevadel, kui võtted aias käisid, tuli Tormi nii hirmus armsa süütu näoga: “Tädi, kas ma täna tohin maasikaid võtta?” Maria ütles selle peale: “Tormi, jäta järele, siin on ju laps ka majas.” Ja Tormi vastas: “Aga mina elan ka siin!”, sest see oli filmis tema kodu,” naerab Link ja pajatab edasi.

“Kui alevi keskel bussipeatuses Kärdi saabumise hetke hirmsat vihma tehti, olin vastas täitevkomitee akna peal ja vaatasin, kuidas ei jätkunud ühest tuletõrjemasina paagist. No ei saanud seda vett nii palju üles, aga lõpuks võte õnnestus ja filmis oli täiesti ehtne sadu.”

Filmivõtted käisid kaks suvekuud, mõni järelvõte tehti septembris ja pealelugemine stuudios novembris.

“Septembri lõpus tegime lühikestes pükstes õuevõtteid, oli viis kraadi sooja. Pidin Kärti vanavanaema sünnipäevale kutsuma,” väristab Suurraid tagantjärele õlgu.

“Vanavanaema sünnipäeval Suurejõe lähedal talus jäi meeletult toitu ja tohutu suur kaljanõu üle. Lürpisime kalja ja panime sinna saiatükke sisse, et käärima läheks,” teab Talis Trass.

“Sinna oli vaja veel rahvast juurde. Alevisse pandi kuulutus välja, et on pensionäride klubi kogunemine seoses sellega,” täiendab Suurraid.

Link tüürib jutu filmis nähtud unistuste juurde.

“Eks need unistused olid meile stsenaristi külge poogitud. Mina nägin karti esimest ja enam-vähem viimast korda, ehkki karti sõita oli päris lahe. Siis oli Vändras kardirada, käisin vaatamas, see on nüüd täiesti võssa kasvanud,” märgib Raud.

“Mihklil oli kardi putitamise stseenis mutrivõti tagurpidi käes, aga ise oli hästi asjalik, tore oli vaadata,” poetab filmis poisi isa mänginud Vändra perearst Mart Mõttus.

“Minust korvpallurit ei saanud,” kinnitab Tormi tõsise näoga. “Aga mulle tõesti meeldis platsil olla Moskva Dünamo ja Tallinna Kaleviga. Kui keegi praegu ütleks mulle: kuule mees, sa ei oska üldse korvpalli mängida, siis kostan vastu: kuule mees, mina lahkusin tippspordist 12aastaselt.” (Naerulagin.)

“Mulle anti Kalevi meeskonna kõige väiksema mehe särk,” jätkab Kevvai. “Ometigi kümme korda rulliti mulle seda püksi. Mul jääb elu lõpuni meelde, kuidas ma seal kepsutasin, endal oli kogu aeg silme ees, et nüüd mul tuleb särk püksisäärest välja.”

“Ega Tormi korvi enne väga palju näinud olnud. Seal kaadris ta teeb ikka räige jooksu,” nendib Suurraid, kel pallimängus rohkem kogemusi.

“Esimene kord võte ei toimunud. Seal vist kohtunik vilistas valesti, Dünamo võitis ja läks madinaks. Lepa Tom (Toomas Lepp – A. J.) oli kohtunikule kallale minemas,” meenutab üks osalistest.

Priske vaevatasu

“Mina mäletan, et ma ostsin oma esimese tõsiseltvõetava maki peale filmi, kui ma tööraha kätte olin saanud. Sealt tuli ikka siuke räige papp, ema kuupalk oli 120 rubla sel ajal,” tuleb Suurraidile meelde.

“623 rubla teenisin filmist pluss päevaraha, kaks rubla 60 kopikat oli päev,” teab Kevvai täpselt.

Raud märgib, et ostis endale kitarri ja tegi bändi.

“Ja selle eest, et film Venemaale osteti, saime veel raha pärast,” meenutab Suurraid.

Lingilgi on kopika pealt meeles, et sai õuemuru tallamise eest 412.80. Vaid Azarov, too väike Madis, ei tea oma teenistuse kohta kosta midagi.

Link ohkab heldinult, et vändralastel on seda filmi vaadata tõepoolest vahvam kui paljusid teisi, näeb vanu tuttavaid paiku, oma sõpru, eakaaslasi, paljusid neist, keda enam hinges pole.