Hiiumaal resideeriva poetessi ja kauase noorteteatrijuhi Ave Alavainu läbilõikeline koondkogu “Minekulaulud” avas kirjastuse Kentaur klassikutesarja.

Teos on kantud minekumeeleoludest ning kujundatud kadunud näitleja Leonhard Merzini maalitud pihlamarjadega. Eelmist, vene poetessi Tatjana Tretjakovaga kahasse kirjutatud ja vastastikku tõlgitud luulekogu “2keelsed” esitles Alavainu Tallinnas Kuku-klubis vana hea koolkonna stiilis.

Teatrihuvilised noored kandsid luuletusi mõlemas keeles ette, sponsorite toel olid lauad traditsioonilisest tavaarist lookas ning minu jaoks oli see ühtlasi viimane kohtumine Ott Arderiga, oma elu mullu jaanipäeval Hiiumaal lõpetanud poeediga.

Õigupoolest oli see kohtumiseta kohtumine, sest Ott ei tundnud vanu sõpru ära. Paar kuud pärast Ave eelmise raamatu ilmumist põlvekõrgusest veest leitud Arderile pühendas üks neist, Tõnis Mägi, priiks lendlemise laulu, mille ta äsja Audru kirikus ette kandis. Laul, mida esitades sobib kirikus vilistada.

Avel aga ilmus samal ajal koondteos, mille arvutisse tippimisega kirjastuse Kentaur emand Anne-Mari Alver hullult vaeva nägi ning millega juba poetessi eluajal otsustati klassikute sari avada.

Alavainu ise on küll märkimisväärselt tegus ja kõbus, ent tema teenelised koivad on nii läbi, et üle veerandtunni ta jalgadel ei püsi ning elabki uuemal ajal horisontaalis.

Paikne Ave kõlab niisama absurdselt nagu Tartu kilu või Pärnu pilvelõhkuja.

Ka Jaan Tätte laulusari on kandnud nimetust “Minemine”, aga pole Jaangi kuhugi läinud. Oma saare peal ikka.

Igas mõttes. Ave saare pealt on tema minekulauludesse kerkinud vahvad kujundid: “su kannavälgud on pihitooli perforeerind sälgud”, “lühike mees kadestab pikka, küürakas jälestab sirget, see pole sajandi süü”, “ribadeks naerda, nutsakuks nutta”, “hing kisendab ja ihu karjub nahka”, “tõmba oma uhkus pingule!”, “kõik, mis majas oli klaasist, küürisin kristalliks”, “las pettund kurat haigutab”.

Võrdselt nii nõukogude kui euroliidu vastase Ave poeesia on oma sõnakorduste ja rütmidega ülimalt laululine ning see on juhm juhus, et tema luuletustest pole niisama palju laule loodud kui Arderi või eriti Leelo Tungla omadest.

Ei ole aidanud seegi, et Alavainu on oma elust suuremagi osa pühendanud boheemlikule seltsielule kui luuleloomisele.

“Sa ära jookse allikale, siis jookseb allik sinule,” teab ta ise ka. Oma valude-pettumuste puhul on ta professionaalse elegantsiga toiminud vastavalt retseptile “milleks? vastu on ainuke rohi piripilgeni purju end juua”.

Tärniga joone alla toodud ajastukommentaarid on ses kokkuvõtteköites kena viisakus ja minirevisjon olnud aegadele. Poetess on tundnud kohatist kiusatust oma laste ja ühisloomingu poolsalajased isad lagedale laduda, meesmuusad avalikustada. Aga ta ei tee seda. Vihjeid tabavad vaid need, kes niigi teavad, ning kultuuriloolastel ei saa kergem tuvastada, kellele ta on laulnud:

“Vahel õhtu imelises lummas
tulen sinu juurde tagasi.
Ühes kahest elust–aga kummas?-
enda minuga sa jagasid.
Pooleks olid rõõmud,
pooleks mured,
pooleks hirm
ja pooleks hingepiin.
Pooleks ihud-hinged,
loomistuled,
pooleks leib
ja heeringas
ja viin.”

Tore, aga mis siis nüüd edasi saab? Mandri seltsielu elada ei saa, aga kestab ju hiiumaine selilielu, mis kõlbab mõtlusteks-mälestusteks-kirjutamiseks suurepäraselt. Omastele on kirjas juhtnöörid:

“Ning kui vähki
surebki mõni nõid,
siis läheb ta taevasse täheks.
Ainult et nõida
matta ei või –
ta peab saama
tulega üheks.”

Raamatu sees ei leidu – peale selle, et looming on ise üleni üks maagia – rohkem nõiatempe kui Ülendi elusalt põletatud niinepuu tapja needmine.

Usun, et Ave teeb igas asendis elades ära pigem memuaaride kirjutamise tembu, kui et kohe praegu ja enneaegu tulega üheks tikub. Aega küll selle kiire asjaga.

Ehkki tegelikult ju ühegi asjaga piiramatult volilt aega ei ole – ei elamise, kirjutamise ega üksteisel külas pärisasjadest rääkimas käimisega.

(Vahe)kokkuvõtted tuletavad seda meelde.