Psühhiaater Ants Puusild: “Mängurlus algab inimesest endast”

Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku juhataja Ants Puusild on ravinud kümmekonda mängusõltuvusega inimest, neist 90 protsenti on olnud mehed.

Puusilla sõnul ei saa samal ajal välja tuua mängijate vanuselist erinevust.

Probleemi tunnistanud abiotsijad mahtusid 20 ja 60 eluaasta vahele.

“Kõik pöördusid ise abi saamiseks minu poole,” märkis arst. “Põhiline ongi, et inimene ise probleemi sõnastaks, vägisi ei saa kedagi sundida mängimist lõpetama.”

Miks inimene mängib, kui on loogiliselt võttes teada, et ta ei saa võita?

Sõltuvuskäitumine on inimeste seas väga levinud. Kui psühhiaatria poolt vaadata, on seal kindlad valdkonnad, mispuhul sõltuvusest räägitakse: alkohol, narkootikumid, mängurlus ja veel mõnel puhul.

Kui igapäevaelu võtta, siis sõltuvuskäitumist on kõigil. Naine ja mees lepivad kokku, et nad sõltuvad teineteisest ja on abielus. See ei ole ju patoloogia.

Mängurluse puhul on asi keerulisem, seal on nii normi kui patoloogia osa. Soov võita läheb üle pidurdamatuks hasardiks.

Mängurlus tekib inimese soovist võita ja sellest rahulolutunnet saada. Raha võitmine võib tihti tekitada inimestes rahulolutunnet ja ka tugevat mõnutunnet - nagu narkootikumi tarvitades.

Mõnutunde soov on inimestel pärilikult kontrollitud, mõnel on see suurem, mõnel kontrollimatum. Ei saa aga öelda, et mängurlust põhjustaks ainult mingi eluline sündmus või et see tuleneks kellelgi ainult geenidest. Inimene tahab kergesti kasu saada ja mängurlus on kergesti kasusaamise lugu.

Mänguautomaatide süsteem ongi inimese psühholoogiat arvestades üles ehitatud: see annab vahepeal võite, et inimene edasi mängiks. Kui võite ei tuleks, lõpetaks inimene mängimise ega käituks ennastkahjustavalt.

Ja kui keegi võidab, voolab raha kõlinaga, et ka kõik teised näeksid: aparaadiga on võimalik võita. See tekitab teisteski suurema mänguisu.

Inimene hakkab uuesti mängima, tahtes saada veel suuremat võitu, ja siis mängib ta võidetu maha.

Kokkuvõttes on see inimese vaba tahe, et ta hakkab mängima. Kui inimene seda ei otsusta, temast mängurit ei saa.

Miks ta ei lõpeta, kui võit käes?

Seda on raske öelda. On tabatud ära inimese nõrk koht. Mõni inimene ei oska eesmärki seada. Eesmärk peaks olema näiteks, et mängin sada krooni maha ja siis lõpetan - ka võitu saamata. Arvan, et inimene ei lõpeta pigem seetõttu, et ta võidab, ja siis loodab, et võib veelgi rohkem võita.

Kõige sagedasem on, et inimene on oma mängimisega juba lootusetus olukorras: ta on nii palju võlgu, et miski ei aita teda enam, ainus, mis veel päästa võiks, on suurem võit. Ja ta laenab edasi ja muutub veel suuremaks kaotajaks. Lõpuks ei ole olukorrast enam väljapääsu, edasimängimine viib järjest suuremasse ummikusse.

Olen tegelnud umbes kümne mängijaga ja ühel olid võlad nii suured, et ähvardades nõuti tema vanemate maja. Õnneks tegi see inimene plaani, kuidas edasi minna. Ta teatas laenajatele, et ta on suuteline mingi maksegraafikuga võlga tasuma. Inimene läks Eestist ära, et raha teenida. Otsustas, et osa rahast annab oma perele ja osaga maksab võlga.

Ma ei tea, kas see plaan jätkuvalt töötab. Ent kõige tagasi maksmine ei olnud väga reaalne. Põhiline on see, et mängur otsustas ise probleemiga tegelema hakata.

Kuidas arst mängijaid aitab?

Kõik algab sellest, et tuleb hinnata osakaalu, kui palju teeb inimene ise ja kui palju ta vajab abi. Koos abistajaga peetakse plaani, mida on võimalik teha. Alati ei saa panna kavva, et ta lõpetab kohe mängimise. Võib teha ka plaani, et ta mängib, aga kontrollib seda või vähendab järjest mängimist. See on väga individuaalne, kuidas inimest ravida. Üldiselt on mängurluse ravimiseks sobiv eelkõige sõnaline abi. Kui rohud appi võtta, siis selleks on kahte liiki ravimeid. Ühed, mis blokeerivad osaliselt mõnutunde, või teised, mis vähendavad ärevust ja pinget ning leevendavad halba enesetunnet, et inimene saaks paremini oma plaane teostama hakata.