Venemaa 1922. aasta rahvaloenduse andmeil oli seal ligi veerand miljonit eestlast ja ainult 1964 kommunisti nende hulgas, needki peamiselt Eestist ärakaranud tegelased. Lätlaste seas oli kommuniste 9512 ehk ligikaudu viis korda rohkem.

Mäss oli määratud ebaõnnestuma

Eesti kommunistidest ei tõstnud aga peaaegu mitte keegi kõrt kõrre peale, et kommunism lähemale tuleks, vaid neid peeti ülal Nõukogude Venemaa kulul. Nende peamised töökohad olid GPU (KGB eelkäija), sõjakomissariaadid, Kominterni Eesti sektsioon, igasuguste rahvakomissariaatide Eesti sektsioonid, parteikoolid, mitmesuguste organisaatorite ja vastutavate agitaatorite ametikohad. Suur osa neist tegeles oma päriskodumaavastase luure ja õõnestustööga.

Internatsionaalses sõjakoolis Petrogradis Vassili saarel oli koguni Eesti kursantide rood, kellest koolitati riigipöörajaid.

Vene töörahva kukil istujatel erilist vaimupotentsiaali polnud või vähemalt ei sidunud ükski tõsiseltvõetav kirjanik, muusik ega teadlane end selle seltskonnaga ega nende levitatava maailmavaatega.

Teise-, kolmanda- või madalamajärgulistel ametikohtadel olemine aga ei rahuldanud ambitsioonikaid seltsimehi, kes revolutsiooni ajal ning Eesti Töörahva Kommuuni päevil olid saanud riigijuhtimist mängida ja töörahvast maise paradiisi poole juhtida Venemaa keskvõimu (niipaljukest, kui seda siis oli) loal.

See keskvõim üritas endiselt ida poolt maailmarevolutsiooni vallandada, kuigi selle eksport Poolasse, Bulgaariasse, Saksamaale ja Bessaraabiasse ebaõnnestus.

Eesti bolševikepartei keskkomitee liikmed Otto Rästas, Rudolf Vakmann, Hans Pöögelmann hakkasid 1924. aasta suvel organiseerima analoogilist putši, kuigi eelnevad olid läbi kukkunud. Selle vastu oli isegi osa eestlastest kommuniste (Jaan Ikmelt, Jakob Palvadre, Voldemar Vöölmann), kes pidasid seda kuritegelikuks sammuks, kuna võiduks polnud peaaegu mingeid eeldusi.

Löögirühmade moodustamine

Tegelikkuses algas riigipöörde ettevalmistamine juba varem, nagu näitasid 1924. aasta jaanuaris arreteerimistel kättesaadud materjalid. Juba siis oli enamlastel peidetud relvade, laskemoona ja lõhkeainete ladusid.

Pärnus arreteeriti ja anti 149 protsessil kohtu alla Georg Abels, Vladimir Kangur, Boriss Kumm, Vladimir Rea, Aleksander Erkmann ja Andrei Murro. Partei Pärnumaa komiteed juhtinud Jaan Real (1896-1938) õnnestus põranda alla lipsata.

Selistes põllumehe pojana sündinud Rea oli aastatel 1920-1922 Raeküla koolis õpetaja. Tema teeneks võib pidada rea Pärnu ühisreaalgümnaasiumi õpilaste Erich Tarkpea, Andrei Murro, Vladimir Kanguri nakatamist kommunismiideedega.

Nimelt oli juba 23. jaanuaril 1921 Pärnu ametiühingute ruumes Elevandi 7 üle-eestimaaline noorproletaarlaste ühingu Pärnu osakonna asutamiskoosolek. Jaan Rea sai selle ühingu juhatusse vanema seltsimehe ja juhendajana küll tagasihoidliku kassapidaja abi ametikoha, aga tema mõju oli suurem. 1923. aastal valiti Rea Pärnust riigikokku.

1924. aastaks oli Pärnumaa ametiühingute kesknõukogu kolinud majja number 18 Kuninga tänaval. See nõukogu oli bolševike mõju all, mida näitab kas või nende lipul olev tekst ”Elagu 3. Internatsionaal“. Noorsooga tegelesid kesknõukogu noortekomisjon ja töölisspordiselts Herkules ning kui see suleti, jätkus tegevus spordiseltsis Edasi.

Illegaalsesse EKP Pärnu maakonnakomiteesse kuulusid Aleksander Erkmann, Jaan Lorents, Johan Põlenik ja Vladimir (Mart) Kangur. Kui Kangur aastal 1922 Tallinna suunati, astusid asemele Tarkpea, Kumm ja teised.

18. septembril 1924 võeti Tartus kinni Hans Heidemann ja tema staap ning siis selgus, et need mehed formeerisid Lõuna-Eestis kolme- kuni kümnemehelisi lööksalku. Kokku pandi selle operatsiooni käigus trellide taha 77 inimest.

Salasepitsused Pärnumaal

Erich Tarkpea mälestuste järgi käis samasugune löögirühmade moodustamine ja relvade hankimine Pärnus ning Pärnumaalgi. Põrandaaluse Reaga kohtus Tarkpea esimest korda Tammiste mõisast Sindi poole põldudevahelisel teel ja sai seal teada, et oli alustatud relvastatud ülestõusu ettevalmistamist.

Mässumeestele olid probleemiks Pärnus asuvad sõjaväeosad. 6. rügement paiknes kasarmutes Kasarmu ja Kalamehe tänaval ning Riia ja Promenaadi nurgal Krasnojarski kasarmus. Seal arvati olevat neile kaasatundjaid ja isegi kaasaminejaid. Muret tegi Puuturu ääres paiknenud 3. diviisi õppekompanii, kuhu olevat koondatud valitud ning kindlameelsed mehed. Nõukogude autorid peavad seda 6. rügemendi õppekompaniiks.

Seejärel sooritasid Rea ja Tarkpea inspektsioonireisi Selistesse ning Audrusse. Tarkpea sõitis Erkmannilt laenatud jalgrattal läbi Potsepa Selistesse, kus kohtus Jakob Peelmanni juures Reaga. Ilmselt oli sinna juba varem kogutud vintpüsse ja nüüd lepiti kokku nende Pärnusse toimetamine hobuvankril. Enne linna pidi keegi ootama vankrit seitsme-kaheksa relvaga ja juhatama selle õigesse kohta.

Järgmisena külastati Sarvi külas elanud väikest asunikutalu pidanud Jaan Jaagorit. Tarkpea tõi Jaagori Realt juhiste saamiseks Järve männiku kõrvale karjamaale.

Tarkpea käsi oli mängus ka töölisspordiseltsi Edasi ja ametiühingute noortekomisjoni baasil ühe võitlussalga moodustamisel Vladimir Andreseni juhatuse alla. Edasisest tegevusest Tarkpea osa ei võtnud, sest pidi septembris minema Virumaale algkooliõpetajaks.

Punane Pärnu

Tegelikult oli Pärnu Eestis ainuke koht, kus väljaastumine pidi toimuma samal ajal Tallinnaga. Miks? Ilmselt seetõttu, et Tartus ja Lõuna-Eestis oli põrandaalune tegevus halvatud pärast Hans Heidemanni ja tema kaasosaliste sissekukkumist. Narva ja Petseri langesid ära läheduse pärast Venemaaga. Teisedki linnad jäid kõrvale kommunistide väikese kandepinna tõttu.

Nii jäigi vaid Pärnu, mida tol ajal peeti teataval määral punaseks kandiks.

29. novembril oli Kuninga 18 Pärnus moodustatud salkade juhtide nõupidamine, millel lõplikult kinnitati tegevusplaan. 30. novembril jõudsid Reale Pärnusse appi Aleksander Sipria (1886-1938) ja Andrei Meister. Kuigi üle piiri saadeti Eestisse 40 lahingukogemusega ohvitseri ja püstolkuulipildujaid, Pärnule neid ei jätkunud.

Mässajad koonduvad

30. novembri õhtul koondati võitlussalgad Pärnus nagu Tallinnaski konspiratiivkorteritesse. Kogunemispaigad olid järgmised: Riina Rauski (1884) korter Laatsareti 2, Sinaida Kirikali (1903) korter Aisa 68, Pärnu haigla sanitari Anna Naudi (1878) korter haigemajas, Marie Soomanni (hüüdnimega Tädi, sündinud 1871) korter Laadaplatsi 18, Kristjan Seileri (1878) korter Kaevu 14, Mihkel Linde (1887) maja Lille 37, Juhan Lemke (1878) maja Lina 19, kus asusid staap ja relvaladu.

Loodetud 100 võitlussalklase asemel kogunes ainult 40 ja seepärast koondati nad kõik öö jooksul staapi Lina tänavale. Seal oli nende käsutuses kümme revolvrit ja 20 vintpüssi. Küsitav, kas sellest relvastus piisas politsei ja 6. rügemendi ründamiseks.

Esialgne plaan nägi Pärnus ette 1. detsembri varahommikul 3. diviisi õppekompanii vallutamise ja neutraliseerimise, seejärel politseijaoskondade hõivamise, linnavalitsuse, postkontori, raudteejaama ning silla ülevõtu. Kokku pidi hõivatama kümme objekti.

Seejärel tuli mässajate poolele üle tuua 6. jalaväerügemendi revolutsiooniliselt meelestatud kompaniid (200 meest) ja kuulutada välja nõukogude võim.

Lina tänava staabis hakati kukalt kratsima, kui oma read üle vaadati. Tehti uus plaan: kõigepealt hõivata 6. rügemendi punaste kompaniide kasarmud ja mehed ülestõusnute poolele tuua, seejärel isoleerida õpperood ning võtta võim enda kätte.

Mässu krahh

Politseile märkamatuks jäämiseks otsustati Räämalt linna minna silla asemel paatidega üle jõe. Selleks saadeti kaks meest teiselt kaldalt paadisadamast paate tooma. Paraku kulus paatide toomiseks kaua aega ja salka ei suudetud enne äratust rügemendis üle jõe toimetada.

Need paaditoojad olid kas argpüksid, arukad inimesed või koguni kapo ehk kindralstaabi 2. osakonna agendid, kes meelega paaditoomisega venitasid.

Nüüd kiirustasid riigipöörajad Niidu metsa, kus jäid ootama teateid Tallinnast, et seejärel järgmine plaan välja töötada.

Teateid Tallinnast pidi hankima sidekontoris töötav parteile ustav seltsimees, kes sidepidajatega edastanuks teated metsa. Kui krahh Tallinnas teatavaks sai, saatis Jaan Rea kõik oma ullikesed kodudesse laiali, nõudes konspiratsioonireeglitest ranget kinnipidamist.

Karu nahka jagamas

Mässu puhkemist oodates viitsid seltsimehed Lina tänava staabis aega õige iseäralikul kombel: jaotasid Pärnu linna kõrgeid ametikohti ja läksid seejuures koguni tülli.

Üks juhtidest jahutas tülitsejad lõpuks maha seletusega, et nagunii võtavad Venemaalt tulnud seltsimehed paremad kohad omale.

Teine tõsine ettevõtmine oli koostada esimeses järjekorras mahalaskmisele kuuluvate vastaliste kodanike nimekiri. Sinna pandi kirja umbes 1200 (teistel andmetel 1800) nime. Kodanluse üle viimase kohtu mõistmise tribunali esimeheks määrati keegi voorimees.

Juhid redus, etturid seina ääres

Jaan Rea varjas ennast pärast alluvate laialisaatmist Niidu metsas suure õõnsa kase sees. Nii tema kui Aleksander Sipria pääsesid pakku Venemaale, kus 1938. aastal Nikolai Ježov nendele kaks kuuli kulutas.

Alluvaid hüljates pagesid kõik Tallinnas tegutsenud kõrged juhid eesotsas Jaan Anveldiga, kes isiklikult laskis maha politseiniku Balti jaamas ja Telliskivi tänaval juhuslikult kohatud kaptenmajor K. Sterni. Enamik Eestisse mässu juhtima komandeeritud 40 mehest pääses terve nahaga, sest alluvad neid ei tundnud ega osanud kirjeldada.

Võimude tabatud väiksemad vennad olid ülekuulamistel varmad suud avama, sest mõistsid, kuidas neid oli armutult ära kasutatud. Teisiti polnud see Pärnus. Sõjakohtu alla anti ja mõisteti surma 12 meest: Arkadi Andresen (1906), Vladimir Andresen (1904), Jaan Antson (ka Anson) Seliste vallast (1904), Arkadi Entson (1896), Aleksander Henning (1905), Jaan Jaagor Audru vallast (1896), Aksenti Kirikal (19096), Jaan Peelmann Seliste vallast (1900), Jaan Rausk (1888), Jüri Soosaar (?), Martin Thalfeldt (1873) ja Vladimir Vestmann Tõstamaalt (1901).

Pärnust vangistati 28 inimest, neist mõisteti eluaegne sunnitöö Karl Allikule, väiksemad karistused Jaan Erkmannile, Erich Tarkpeale, Mihkel Pikkurile, Juhan Linnule, Hans Jürisonile ja teistele.

26 osalisel õnnestus end varjata ja pääseda arreteerimisest. Töörahva Ühtsesse Väerinda kuulunud verevatest sintlastest anti kohtu alla kümme inimest.

Häbi, mitte mälestus

Kokku läks mõttetu afäär maksma 201 inimelu. Putšistid mõrvasid 20 inimest, üks sai lahingus surmavalt haavata, mässulistest langes tulevahetuses 20, kolm neist suri hiljem haigustesse ning 155 hukati sõjakohtute otsusel. Peale mässuliste hukati kaks passiivsuses süüdistatud lennuväeohvitseri.

Putši ettevalmistajatest Pärnus on teada veel Johanna Andresen (1886), Elisabeth Järvesaar (1900), Aleksander Jürisson (1896), Liina Köösel (Ungur) (1885), Riina Köösel (1885), staabi käskjalg Juuli Lemke (1875), Johan Saarts (1884) ja Vassili Vits Tõstamaalt (1896).

Ebaõnnestunud võimuhaaramine andis ränga hoobi Eesti kommunistidele, EKP liikmete arv ja mõju vähenes järsult.

Küsimusele, kuidas oleksid arenenud sündmused 1. detsembril Pärnus, kui juba jaanuaris poleks trellide taha toimetatud arukamaid organisaatoreid, ei oska keegi vastata. Pärnu riigipöörajatele, kes midagi ei suutnud korda saata ja siiski sõjaseadusele elu kaotasid, on Vanasse parki mitu mälestusmärki püstitatud, sest väidetavalt on nad sinna maetud. Igatahes 1. detsembril 1940 mingid kirstu moodi kastid seal mulla alla peideti.