Tunnine monument hobusele Palladium

Ago Ruus on suutnud hobuseloo filmis Madis Jürgeni abiga ühe tunni jooksul tõepoolest peaaegu kõik väga tähtsad asjad ära öelda.

Ilmselt on ka need kultuuri-peded ja filmikiibitsejad, kelle meelest enamasti raha valesti jagatakse, seekord nõus, et Eesti Filmi Sihtasutus ja kultuurkapital andsid oma ühisraha õige asja alla. Ei pea olema hobuhuviline ega spordisõber, et mõista, kui oluline on Profilmi toodetud dokumentaalfilmi “Lugu hobusest Palladium” sisu. Seda enam, et vorm on tal ka absoluutselt kobe saanud, kohati lausa fenomenaalne.

Ratsu ja president

Küll on õnn, et see unikaalne töö saadi valmis enne Palladiumi enese šokeerivat lõppu. Nagu ka ratsamonumendi hobu Laidoneri alla. Kusjuures sellest on palju, uhkelt ja õnnelikult räägitud, et hobune modelleeriti Palladiumi järgi.

Palladiumi teati ja mäletatakse kõikjal Euroopas. Maailmas pole kuigi palju hobuseid, kellel on omanimeline karikasari. Ja kui sportlikud võimed ja saavutused on aja jooksul kahanevad, uute tulijate poolt ületatavad, siis Palladiumi teened Eesti ratsaspordi ees on ikkagi ületamatud.

Nii palju raharahvast hobuste juurde, nii palju uusi lapsi tallidesse, nii palju nende laste vanemaid tribüünidele pole ükski teine hobune toonud. Tänu Palladiumile on saanud raha ja tähelepanu nii tippsport kui väikesed turismitalud ja trennitallid, kus lapsed unistavad oma ustavate tunnihobude turjal saada Gunnar Klettenbergiks või Rein Pilliks. Mis siis, et reeglina on need lapsed tüdrukud.

Ratsaspordi entusiast ja hobuseparisnik Sven Šois võrdles Palladiumi lahkumise ajal seda ratsut õigustatult Lennart Meriga. On kõrgemale hüppajaid ja professionaalsemaid diplomaate, aga nende kahe mehe isiksus on selline, et tegi ja teeb mitme mehe tegusid.

Selle paratamatuse teadmisest ja sellega leppimisest hoolimata oli Palladiumi-filmi hobuseloo vaatamine üks vesine tund. See ei tähendanud, et kestva elu ilminguid oli tuba endal täis: äsja metsast toodud seened podisesid pliidil, titt vääksus, koerad mängisid lastega maja ees. Ikkagi mõjus. Nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt.

Ruus on “Hobuse loo” kokkupanemiseks ära teinud tohutu taustatöö. Palladiumi filmisse on haaratud trakeeni tõu kui niisuguse tutvustus ja Palladiumi isiklik päritolu on avatud lausa vapustavalt: mindi “vennasvabariiki” kohale ja näidati nii boksi, kus mära 17 aastat tagasi oma imelapsega maha sai, kui Palladiumi kasvatajaid. Super!

Hobuste jutt

Äärmiselt kihvt on ses filmis Palladiumi kui isiksuse ja ühtlasi hobuste üldpsühholoogia avamine Madis Jürgeni kirjutatud hobuse-monoloogides, mille Palladiumile omistatuna Raivo E. Tamm ette loeb. Samas võtmes sooritas Madis Jürgen Eesti Ekspressis Palladiumi järelehüüde teiste hobuste suude läbi ja see töötab vägevasti.

Võib-olla oleks pidanud võtma kaks tekstilugejat. Ühe, kes kannab näitlejameisterlikult ette musta täku enese jutustamisi, ja teise, kes lihtsalt diktorina lugenuks ülejäänud tekstid. Raivo E. häälelise hobusemängimise juures hakkas naljakalt toimima Eesti totaalne väiksus.

Tamme olekusse ja häälde kätketud huumor oli praegusel juhul Jürgeni tekstiga aga suurepärases alatoonilises kooskõlas, nii et kena keik.

Võib-olla oli filmis pisut liiga palju ratsaspordi ja aretustöö korüfee Raido Kollomi isikukultust. Selle alla pandud ruumi võinuks jagada Gunnar Klettenbergi kui hobu-spordi-isiksuse avamiseks. Ja tegelikult oli puudu Oliver Kruudagi.

Filmis võinuks Kruuda võimsatest teenetest ja rahajoa suunamisest hobundusse küll rohkem juttu olla, Palladium polnud ju tema ainus hobu ega tegu. Tema investeeringud ja teiste ülirahardite kaasamised on ju kujuteldamatud. Aga ju ta ise keeldus eksponeerumast.

Küll aga hüüab Ruusi-Jürgeni film epiloogi järele.

Asjakohane oleks lõpukaadrid, kus Vanamees Ise keset pimedust valgussõõris triumfeerib, pikemaks timmida, kas või aegluupi panna ja lühidalt tema salapärasest lahkumisest võimete ja teenete tipul teada anda. Mis mõtet oli vennal muidu nii dramaatiliselt minna, vananemine ja tasapisine ununemine poleks olnud sugugi nii lööv lõpp.

Päris kindel on siiski, et kui inimesed võivad veel leida pisi-agasid selle filmi vormistamise nüanssides, siis hobuste haldjad kiidavad tegijaid mööndusteta.