Jaan Rekkor Mogri Märdina ja Ago Anderson noore Märdina Pärnu Endla teatri uuslavastuses “Kauka jumal”.

Andres Noormets on August Kitzbergi “Kauka jumala” esimese vaatuse lavastanud igasuguseid eelarvamusi kummutavalt värske ning ajatult elusana, teine vaatus aga on - või tundub - miskipärast visandlik ja pooleli jäänu.

Mis on siiski päris kindlasti parem, kui teine pool oleks sootuks tegemata jäetud. Või oleks poolelijäämise ohtu pea kohal tundes terve tükk ära jäetud, nagu Endla tujudeküllasel ülemlavastajal kipub kombeks olema.

Ärajätmised

Kui Tiit Palu teada andis, et seoses autori surmaga jäi Lennart Meri “Hõbevalge” dramatiseerimine-lavastamine pooleli, tekkis küsimus: kuis nii võib, kui trupp on ometi tööle pandud, avalikkus ootele asetatud?

Eks ta ole küsitav jah, kumba liiki vussiminek on ausam-õigem - kas lavale jõudev või loobumisega lõppev. Võiks ju ometi enne idee väljapakkumist mõelda, kas asjast tegija enda unistustes-lootustes ikka asi tuleb, mitte avalikkuse käes ja ees edasi-tagasi sodida: oskan - ei oska.

Raisatud aeg, täitmata lubadused. Miks nii ebakindlat visiooni üldse teostama hakati, kui maailm on täis vaimustuse ja kogu südamega algatatavaid kindla peale minekuid?

Isegi hiidlane oskab nii palju ennustada: ühte ma sulle ütlen, ära sina ükskord sured. Siitilmast lahkuvad nii president Meri vanused kui märksa nooremad.

Õõnes on see vabandus, et Kirjaniku lahkumise järel tõlgendatakse teisiti. Et lavastaja loodetud vastuvõturõhud kanduvad Eesti ajaloolt autorile. Et saab pigem järelehüüe. Ja see olekski viimase peal kokkusattumus ja saatuslik lõppakord olnud.

Kusjuures, kui virinate saatel poleks (oletatavasti) ilusat tegu ära ja pooleli jäetud, moodustunuks Endlasse nukker, ent kaunis traditsioon. Mati Undi mälestus, kummardus meie Lennartile Nüüd sai lisa hoopis ärajätmiste tava. Oh, Coelho “Alkeemik” läks vussi. Ah, Meri tõlgendus läks nässu. Jääb mulje, et Lennart Meri päästis juba varem umbe jooksnud vaimuhiiglased oma lahkumisega hädast välja.

Pooltoonid pooles tükis

Olenemata sellest, kas tegemist on veel elusa või juba igavikku lahkunud autoriga, pole tema looming ega selle tõlgendamine kunagi garanteeritult “õige”. Iial ei tea, millises meeleolus on näitlejad ja publiku sünergiat moodustavad inimesed saalis. Isegi etenduse vaheajal nii siin- kui sealpool rampi toimuv võib mõjuda nii, et ühe lavastuse kaks vaatust on võrreldamatult erinevad.

“Kauka jumala” esietendusega oli nii: esimene vaatus oli pisiasjadeni viimase peal, teine jäi nii visandlikuks, et õieti polnudki teist. Justkui oleks lavastuse valmimisaeg liiga vara otsa saanud, nii et teise poolde mõeldu jõuti vaid tsitaatidena üles lugeda.

Pooleli jäi Andres Noormetsa ülikõvade juppidega pusle kokkupanek selleski mõttes, et ajastust vabaks, üldinimlikuks laiendamine jäi osaliseks. Kostüüm võinuks olla samavõrd ajatu kui Silver Vahtre must-valge lavakujundus. Kas või teksad ja tossud.

Samal ajal on Noormets karakterid huvitavamaks ning pooltoonide võrra mitmekihilisemaks lavastanud kui algsed üksühesed head ja halvad, ohvrid ja liigategijad.

Jaan Rekkori Mogri Märt pole üksnes hingetu-südametu rahasõber, vaid põikpäiselt lapsik, saamatult – ja oma mõjutusvõtete tulutuse pärast salaja õnnetu – pedagoogiline, kohmakalt hooliv.

Rekkori Mogri headus aina ootab võimalust valla pääseda. Aga olud ega inimesed ei küüni kunagi õigustatud ja teenitud armastuseni. Ja oma inimlikkust üha mahasuruv Märt – ikka selleks, et teistele neid õiges suunas muutes head teha – lähebki lõpeks lolliks pigem sedasorti lõhkemise, mitte vara kaotuse pärast.

Helle Kuninga kehastatud kaasa pole üksnes jõuetuks vananenud armastatu, Märti kord käivitanud, nüüd ammendunud tasakaalustaja. Nainegi on aegumise käigus arvutusmasinaks muutunud ja leppinud.

Ago Anderson lisab pahelisusest armastuse nimel väljakasvanud noorele Märdile kohtlast-infantiilset alatooni ning tütre puhul õigustab nooruslikkus inetust, mis on siiski nii jõuline, et tema eluvennast võrgutaja kiindumine jääb ikkagi uskumatuks.

Pooltoonide lisandumisega on algupärasest usutavam Siina Üksküla Anu. Asju korraldav tädi ei ole ainult elutark heategija, vaid ühtlasi kahepalgeline suller, sest elutarkus ongi kihiline.

Ahti Puuderselli Ants oskab olla ühtaegu nii alandlik kui väärikas. Kohati on otsustamine, kumba sorti mees ta ikkagi on, siiski pooleli jäänud.

Sepo Seeman aga polegi lõpule jõudnud valimisega, kas ta on nilb-vunts-Antonio sorti säga jäätee reklaamist, kuraasikas aferist, sarmikas äparduja või veel keegi muu. Eriti poolikuks jäävad vihjed, millega teda õieti süüa, teises vaatuses isaks hakkamise ja poja tagasitahtmise stseenis. Sigamees või kannatav kaunishing, kes ta siis on?

Kõige dünaamilisema rolli saab kokku Ireen Kennik: rahuldamata ja pideta tulehargist kahe jalaga maas matrooniks, kes on oma elujärje üleni ise kokku teeninud.

Vaatamata (vähemalt esietenduse puhul) teise vaatuse skemaatilisusele, koorub sellest huvitav tulemus. Midagi väga tänapäevast ja usutavat. Kahe üksiklase mõistuseabielu, ühinemine kui asjalik tehing.

Ei mingit müstilist teineteise leidmist ega maagilist armumist – tegemist on täiskasvanud inimestega. Nõnda siis annab Eesti teatriaasta puhul taaskehastunud klassika meile tänu sellele, et rõhk pole painaval rahalembusel, vaid teise inimese ägedal muutmispüüdel, väärtusliku avastuse: täiskasvanu on see, kes ei taha enam elult rohkem, kui raha eest osta saab, ega nõua inimestelt paranemist, kuna on lakanud idealistlikult armastamast.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1.8