Mark Soosaar: Kaks projekti, kaks ilmavaadet

Tänusõnad Pärnu Postimehele, mis andis linnarahvale vaadata kaks Pärnu Esplanaadi 10 arenguprojekti!

Esimene neist, arhitekt Maie Penjami loodud uue kunsti muuseumi projekt, nägi ette büroohoone madalama osa laiendamist ning koos kolmanda suure näitusesaaliga klaasist fuajee ehitamist. Viimasena mainitu pidi tulema poolkaares Esplanaadi tänava äärde ja koos lõunafassaadiga looma viikingilaeva kujundi.

Riigi- ja Pärnu linna eelarvest kulus ehituse põhiprojektile 1,5 miljonit krooni ja linn oleks saanud korraliku nüüdisaegse kunstimuuseumi. Kahjuks tegi Keskerakonna, IRLi ja Rahvaliidu koalitsioonivalitsus 2006. aastal äraspidise otsuse ning müüs kunstimuuseumi hoone umbes 6,5miljonilise investeeringu maha. Oli ju muuseumi esimese etapi ehitamisele juba kulutatud ligemale viis miljonit maksumaksjate krooni, millele lisandus teise etapi põhiprojekt koos tööjoonistega.

Arvan, et tollal Pärnu kaptenisillal seisnud Mart Viisitamm ja tema tüürimehed Mart Alliku ning Raul Sarandi peaksid vastama kõige kõrgema kohtu ees: kelle õigusega nad riigi investeeringu peenrahaks vahetasid ja kunstimuuseumi mõrva kavandasid?

Teise arenguprojekti autor on lugupeetud veteranarhitekt Meeli Truu, kes AS Herderi soovil on koostanud eskiisid kaheksakorruselise elamu-ärihoone tarvis. Kunstitemplit on selles hoones vaid niipalju, kui ühele joonisele on kirjutatud suurte tähtedega “uue kunsti muuseum”.

Seletuskirja järgi peaks muuseumil olema majas tegutsemispinda ligi 800 ruutmeetrit. Hoone lõigetelt ega korruseplaanilt aga sellist pinda küll välja ei loe. Parimal juhul mahuks muuseumile mõeldud alale jooksvate näituste galerii ja võib-olla kohvikki.

Kahjuks pole ükski tänapäevane muuseum ilma kollektsiooni hoidla, näituste ettevalmistamise ruumide, kunstiraamatukogu, auditooriumi, kunstipoe ja - mis kõige tähtsam - mitmekesise ekspositsioonialata nii hoone sees kui väljas tõsiselt võetav.

Näiteks Maie Penjami projekteeritud Viljandi kolmekorruselisel kunstimuuseumil on tööpinda siseruumides umbkaudu 2000 ruutmeetrit ning ega seegi veel teab mis suur muuseum tule! Kumus on ruutmeetreid 22 000 ringis!

Õnneks on Viljandis arenguruumi muuseumi juures haljasalal ja järve poole jäävas siseõues. Meeli Truu käega kavandatud Pärnu Esplanaadi 10 kaheksakorruselise elamu ümber pole aga muuseumil kusagile oma vabaõhuobjekte paigutada.

Seega pole Herderi visioon minu arvates midagi muud kui Pärnu kunstirahva ninapidi vedamine. Tekib küsimus: milleks oli vaja Eesti ehituskunsti väärikal daamil Meeli Truul sellise prostitutsiooniga tegelda?

Omaette teema on kolmest klaaskastist koosneva äri- ja korruselamu püstitamine Pärnu muinsuskaitseala villade piirkonda. Hoonel pole ehituskunstilist väärtust, niisuguseid kanajalgadel klaaskaste on terve ilm täis. Suure korrusmassi poolt maadligi surutud viilkatustega hooneosad mõjuvad kui julm jõudemonstratsioon kultuuriväärtuste üle. Seda ta ümbruskonna kaunite villade suhtes ongi.

Pärnu selle piirkonna suurim väärtus on ju eri ajastutel ehitatud väikeelamud, aedlinlik ning puiesteedega seotud intiimne miljöö.

Pärnu põlisväärtuste teadvustamisel on väga paljud inimesed ennastsalgavat tööd teinud ja aastatepikkune vaev kandis lõpuks vilja: 6. veebruaril 2006 laiendas valitsus Pärnu vanalinna muinsuskaitseala südalinnast mereni välja. Tahaks loota, et linnavalitsusel ja pärnakail jagub visadust kaitsta kõike seda, mida varasemad põlved on loonud ning tänu millele on Pärnu maailmas ainulaadne.