Vancouveris sadas karusid

Iluuisutamises on tavaks, et sportlasele väljendatakse oma vaimustust ka kinkide tribüünilt jääle loopimisega.

Tavaliselt on need pehmed mänguasjad (aga venelased loobivad oma sportlastele näiteks lillebukettegi), mis võistlusele tulles kaasa varutakse. Pisikesed uisutajad lendavad jääle, korjavad need kokku (uisutajatel endal olevat lausa keelatud neid üles korjata, kuigi mõni ikka võtab), ja viivad pärast sportlastele riietusruumi.

Kui Kim oma vabakava lõpetas, vallandus Pacific Coliseumis karusadu. Lugesin – kümme, kakskümmend, kolmkümmend, viiekümne juures läks segamini. Uisutirtsud muudkui sõitsid väljaku ja poordi vahet, süled karusid täis. Kuhu Kim selle karuhunniku paneb ja mida sellega teeb, kukub talle ju karusid igal võistlusel?

Karudest veidi veel. Ühe mu tuttava auto pagasiluuk oli imelike kriimudega. Küsisin, mis juhtus. Vanem daam teatas kulmugi kortsutamata, et karu üritas pagasnikut avada. ??? Olla jah äärelinnas hoovi tulnud, ilmselt arvanud, et autos midagi head leidub, ja muukima kukkunud. Seda, et noored karud ülal Whistleris linna süüa otsima kipuvad, olin kuulnud, aga et Vancouveris endas ... Polevat ime, seletati mulle, prügikott viiakse igaks juhuks konteinerisse vahetult enne prügiauto saabumist, mitte ei jäeta ööseks karule puistata.

Niipalju siis mängu- ja päriskarudest. Võiks arvata, et karukarjaks muutub siin ka emotsionaalne hokipublik, aga võta näpust – nii ontlikku publikut kui Kanadas näeb harva.

Jah, omade toeks hõisatakse nii enne mängu, mängu ajal kui pärast vägevalt, aga pole mingi probleem Kanada-Vene mängu ajal fännid segamini istuma panna. Õhkkond on pigem lõbus kui pingeline, teineteise loosungite peale ei solvuta, mängu järel viskavad võitjad ja kaotajad koos nalja, politsei on asjatult kohale kamandatud. Venemaal oleks seda raske ette kujutada, Brasiilia või Inglise vutis veel raskem. Peksa saaks seal kindla peale.