Margiti ja Meelise abielu kolm esimest aastat on sujunud õnnelikult ja sündmusterohkelt. Foto: Urmas Luik

Tõnismaade pere on selle kolme aasta jooksul, mil Pärnu Postimees nende pulmapäevast reportaazhi tegi, kahekordseks kasvanud. Iseseisvuspäeval tähistavad Margit ja Meelis Tõnismaa oma kolmandat pulma-aastapäeva koos kaheaastase Kaspari ja seitsmekuuse Antsuga.

Esimesed kuud omas kodus

Ühetoalises üürikorteris läks perel enne teise lapse sündi elamine kitsaks ning noor pereisa otsustas uue eluaseme valida, seekord päris endale.

Nüüd tuleb peres üksi leiba teenival Meelisel, kes töötab mobiiltelefonide parandajana, maksta pangalaen.

“Ega ta kerge ole, aga hakkama saame, vähemalt oma kodu on nüüd olemas,” on perekonnapea süda rahul.

Uude koju kolis pere mullu novembris pärast kuu aega tehtud remonti. Remondiks tarvilikud eeltööd ja pahteldamise tegi Margit koos väikse Antsu ja sõprade-sugulaste abiga ära, Kaspar oli maal vanaema-isa juures.

“Mu ema oli kunagi maaler, tema käis ja näitas mulle töövõtteid,” jutustab Margit seitsmekuust poega süles hüpitades. “Ja Ants on ju meil selline rahulik ja rõõmus laps, nii saimegi sel ajal, kui Meelis tööl või koolis käis, palju tööd ära teha.”

Tegemist uues elamises jätkub. Meelis osutab seni veel panemata põrandaliistudele ja naljatab, et vist jäävadki paigaldamata.

Erilisi üllatusi pole kolme abieluaasta jooksul paaril ette tulnud, sest enne altari ees jah-sõna ütlemist olid nad juba kolm aastat tuttavad. “Tundsime teineteist päris hästi,” kõneleb Margit.

Väikseid ütlemisi on ikka ette tulnud, kuid midagi suuremat ei meenu kummalegi. “Räägime omavahel tavaliselt kõik probleemid kohe selgeks,” vaatavad Margit ja Meelis teineteisele otsa.

“Kuigi jah, ega see söögitegemine mul vist ikka alati nii väga hästi välja kuku kui kokast ämmal,” muheleb Margit. “Aga ära süüakse.”

Lastekasvatuse põhimõttedki on paaril ühesugused. Lasteaia-õpetajast Margit vabakasvatust ei poolda. “Mingid piirid peavad olema,” tõdeb ta. Aga eks jonniva lapsega tule aeg-ajalt ka kasvatusspetsialistil tegelda. “Laps on väike ega oska alati oma kuhjunud emotsioonidega toime tulla, kuidagi peab ta ju need välja elama.”

Venna tuleku võttis kahene Kaspar rahulikult vastu, kuigi esialgu tikkus emme sülle just siis, kui ema venda hoidis. Nüüd on ta olukorraga leppinud ega jõua kuidagi ära oodata, millal väikevend jõudsamalt ringi liikuma hakkab.

Romantikaks jääb aega vähem

Kolme aasta taguses loos jutustasid Margit ja Meelis, kuidas neile meeldib vahel Valgerannas käia ja lõket teha. Kui palju jääb paaril nüüd laste kõrvalt aega romantikaks?

“Ega siin viimasel ajal selleks küll suurt aega jää,” peatub Meelise pilk maas ukerdavatel pojakestel. Kuid Margitile meenub, et Kasparigagi on käidud mere ääres lõket tegemas.

“Ärgitan teda ikka rohkem koos välja minema,” naerab Margit Meelise poole pilku heites. “Kuid eriti ei õnnestu, kool võtab ju ka oma aja.”

Mõne reisi on pere siiski ette võtnud, Saaremaal ja Kihnus käinud ja Tallinna loomaaiaski tiiru teinud.

“Rohkem käime Meelise vanemate pool Tõstamaal, seal oleme veetnud ka kõik oma jõulud ja jaanipäevad,” jutustab pereema kodustest tavadest.

Kolmandat aastat kodus ema ametit pidav Margit tunneb enim puudust koduses Immaanueli koguduses käimisest ja sealses kooris laulmisest.

“Nüüd kuulan kodus koos lastega muusikat ja Raadio 7 kanalit,” on Margit praegusegi eluga rahul.

Lasteaiaõpetajast Margitil on üks salasoov - kõrgharidus omandada. “Aga küllap sellekski tuleb aeg,” on noor naine kindlameelne.

Tööl käiv ja Mainori kõrgkoolis kaugõppes infotehnoloogiat tudeeriv Meelis tunneb kõige enam puudust vabast ajast.

“Praegu mõtlen küll, et kui juba üle viiekümne olen, ei tahaks enam tööl käia, vaid tegelda just sellega, millega meeldib,” muheleb mees. “Meisterdaks näiteks oma kätega mõne asja valmis.”

“Meelis ehitas maal vanemate kodus ühe kolmerattalise traktori moodi masina,” valgustab naine abikaasa hobisid.

“Ei noh, mis traktor, see rohkem niisama sõitmiseks - mootor peal ja kolm ratast all,” jääb Meelis tagasihoidlikuks.

Rutiini pole tekkinud

Esimesed kümme aastat olevat paljudele abielupaaridele kõige keerulisemad ja selle aja jooksul lahutab üle 40 protsendi paaridest oma abielu. Millest see tulla võiks, pärin Margitilt-Meeliselt õnneliku abielu retsepti.

“Mehed käivad ehk liiga palju tööl,” mõtiskleb Margit. “Perele jääb aega väheseks.”

“Eks see ikka rutiin ja tüdimus vist ole,” arvab Meelis.

Tõnismaade peres pole rutiini tekkinud, kolme aasta sisse on mahtunud üksjagu sündmusi.

Oma töö ja pereelu on Meelis proovinud tasakaalus hoida. Tööst ja õppimisest vaba aja veedab noor isa kõige meelsamini kodus pere seltsis. Telerist Meelis suurt ei pea. Tal pole selleks aegagi ja ega sealt mehe sõnade kohaselt suurt midagi vaadata ole.

Igal tööpäeval kell 12 saabub Meelis koju lõunale. “Mulle meeldib lõuna ajal kodus käia, siis on ikka nagu väike puhkus ka.”

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4