| |
|
 |
Anti Saarepuu sai eile sprindivõistlustel kümnenda koha ja see on meie MMil seni suurema kära ja särata esinevate meessuusatajate parim tulemus. |
 |
Meediamullid asendavad MMil rõõmuhõiskeid
(2)
23.02.2005 00:01
Enn Hallik, toimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Eesti suusatajail ei ole Oberstdorfis MM-võistlustel
seni läinud oodatult hästi, sestap tõusevad altminekute põhjuste otsimisel esile
ja saavad värvi spordikõrvased tegurid.
Kõigepealt tahaks küsida: Eesti on küll kolmelt
viimaselt MMilt naasnud medalitega, aga kus see kirjas on, et tava, millesse
uskuda tahame, vääramatult jätkuma peab? Sport on ju kord juba selline, et kord
on Vestmann all ja Piibeleht peal ja siis jälle vastupidi. Kõik on normaalne,
katastroofi ei ole, võtkem asja rahulikult.
Aga me oleme juba kord sellised, et loeme Kristina Šmiguni neljandat kohta
kümnes kilomeetris altminekuks ja ei hinda millekski Anti Saarepuu mehist
sprindisõitu või näiteks Jens Salumäe eneseületamist suusahüpetes. Me ei usu
enam, et midagi ilusat tulla võib, hakkame tegelema spekulatsioonidega ning
puhume mõne mulli suureks.
Süüdi on köhiv Alaver
Oberstdorfis, nagu (ka mõne seal viibiva tuttavaga telefonikontaktist)
aru olen saanud, köhivad ja tatistavad paljud viimse piirini timmitud
tippsuusatajad, viirused ei ole jätnud puudutamata treenereid, kõikvõimalikke
asjapulki ja pealtvaatajaid.
Selles pole talispordi puhul midagi imelikku, imelik on aga see, et eestlaste
leeris on ebaõnnestumiste ohvritalleks valitud seni taevani kiidetud ja mõnikord
lausa püha lehma seisusse tõstetud treener Mati Alaver.
Ja sellega võimendatakse taas vana, vahepeal juba tuhmunud vimma ning
rivaliteeti meeste koondise ja Shmiguni tiimi vahel.
Üle kümne aasta haigeks jäänud Alaver (kes vahepeal hotellitoast ei lahkunud,
aga eile sprindivõistlusel juba raja ääres oli) köhinud sportlastega (loe:
Kristina Shmiguniga) koos söömas käies nii nakatavalt, et andis teistelegi
viiruse.
Jah, tõsi küll, haigestus ka Kaspar Kokk, aga on vähe usutav, et Alaver “oma
poisse” Andrus Veerpalu ja Jaak Maed köhapiiskadest kaugel hoidis ning teiste
juuresolekul läkastas.
Alaveri mõnevõrra tundes julgeks väita, et suusatamisest (ka selle
meditsiinipoolest) kõike teadev treener sportlastega suheldes pikka distantsi
hoidis.
Äkki tuli torge Shmigunilt ja Thor-Kristjan Vähilt hoopis väikesest kiivusest
tingitult? On ju Shmiguni tiim tänavu määrdega korduvalt puusse ja Alaveri
määrdemehed kümnesse pannud?
Naised vihjavad dopingule
Teine, seekord mitte rahvuslik, vaid rahvusvaheline inetus Oberstdorfis
on mõne naissuusataja kerge suuvärk. Kõigepealt viskas suusakuningannaks
ennustatud Marit Björgen vihje, et nemad, norralannad, on puhtad, teised aga
kahtlased. Ta ei imestavat sugugi, kui MMil positiivseid dopinguproove võetakse.
Võlgu ei jäänud meie Kristina Shmigun, visates kindakese nii kahtlaselt
headeks muutunud venelannade kui haiguse järel imelikult võiduka Katerina
Neumannova suunas. Tema suupruuk on seda imelikum, et alles see oli, kui ta ise
üle noatera dopingusüüdistusest pääses ja siis siiralt lubas, et enam mitte
kunagi mitte kedagi ei süüdista.
Muide, kas MMi jälgiv spordisõber oskab selgitada, miks ükski meessuusataja
pole (isegi mitte hiljuti löögi all olnud ja nüüd suusavahetusega sõidu võitnud
Vincent Vittozi suunas) dopingusõna suhu võtnud? Ja miks on vait dopingukütid?
Võiks ju anda lühikese teate “oleme teinud x-arvu proove, kõik negatiivsed”.
Mis saab edasi?
Usun, et Veerpalul on pühapäeval 50 kilomeetris medalishansse, kui ta
suusavalik õnnestub. Igatahes see, et ta kahetisõidus (keelemeeste pakkumine
suusavahetuse asemele) uisku sõita jaksas, näitas Andruse korralikku vormi.
Kui Shmiguni haigus oli vaid ehmatus, ilm tuleb laupäeval sombune ja määre
täkke pannakse, võib ka tema 30 kilomeetris üsna eesotsas olla.
Üks küsimus siiski jääb. Nii Andrus, Jaak kui Kristina väidavad, et mida
raskem ilm ja rada, seda sobivam neile. Oberstdorfis on väga rasked, FISi
ülempiirini viidud rajad ja need sobivad miskipärast rohkem teistele, mitte meie
tuusadele?
Mis saab edasi kaugemas perspektiivis? Arvan, et Katrin Shmigun loobub juba
sel kevadel, kõrvale astub ka 30aastane Silja Suija.
Järgmisel talvel on Torino olümpia järel tõe tunnistamise (loe: motivatsiooni
otsimise) hetk käes 35aastasel Veerpalul, 34aastasel Mael ja 29aastasel Kristina
Shmigunil.
Kindlasti ka papa Shmigunil. Aga ei tahaks uskuda, et (siis loodetavasti
köhavabal) Alaveril.
Anti Saarepuu ja Kaspar Kokk on mehed, kellest professor võib uued
kullaküsijad teha. Võib-olla me ei peagi väitma, et Eesti talisport lõppes
Torinos.
|