Anti Saarepuu sai eile sprindivõistlustel kümnenda koha ja see on meie MMil seni suurema kära ja särata esinevate meessuusatajate parim tulemus.

Eesti suusatajail ei ole Oberstdorfis MM-võistlustel seni läinud oodatult hästi, sestap tõusevad altminekute põhjuste otsimisel esile ja saavad värvi spordikõrvased tegurid.
Kõigepealt tahaks küsida: Eesti on küll kolmelt viimaselt MMilt naasnud medalitega, aga kus see kirjas on, et tava, millesse uskuda tahame, vääramatult jätkuma peab? Sport on ju kord juba selline, et kord on Vestmann all ja Piibeleht peal ja siis jälle vastupidi. Kõik on normaalne, katastroofi ei ole, võtkem asja rahulikult.

Aga me oleme juba kord sellised, et loeme Kristina Šmiguni neljandat kohta kümnes kilomeetris altminekuks ja ei hinda millekski Anti Saarepuu mehist sprindisõitu või näiteks Jens Salumäe eneseületamist suusahüpetes. Me ei usu enam, et midagi ilusat tulla võib, hakkame tegelema spekulatsioonidega ning puhume mõne mulli suureks.

Süüdi on köhiv Alaver

Oberstdorfis, nagu (ka mõne seal viibiva tuttavaga telefonikontaktist) aru olen saanud, köhivad ja tatistavad paljud viimse piirini timmitud tippsuusatajad, viirused ei ole jätnud puudutamata treenereid, kõikvõimalikke asjapulki ja pealtvaatajaid.

Selles pole talispordi puhul midagi imelikku, imelik on aga see, et eestlaste leeris on ebaõnnestumiste ohvritalleks valitud seni taevani kiidetud ja mõnikord lausa püha lehma seisusse tõstetud treener Mati Alaver.

Ja sellega võimendatakse taas vana, vahepeal juba tuhmunud vimma ning rivaliteeti meeste koondise ja Shmiguni tiimi vahel.

Üle kümne aasta haigeks jäänud Alaver (kes vahepeal hotellitoast ei lahkunud, aga eile sprindivõistlusel juba raja ääres oli) köhinud sportlastega (loe: Kristina Shmiguniga) koos söömas käies nii nakatavalt, et andis teistelegi viiruse.

Jah, tõsi küll, haigestus ka Kaspar Kokk, aga on vähe usutav, et Alaver “oma poisse” Andrus Veerpalu ja Jaak Maed köhapiiskadest kaugel hoidis ning teiste juuresolekul läkastas.

Alaveri mõnevõrra tundes julgeks väita, et suusatamisest (ka selle meditsiinipoolest) kõike teadev treener sportlastega suheldes pikka distantsi hoidis.

Äkki tuli torge Shmigunilt ja Thor-Kristjan Vähilt hoopis väikesest kiivusest tingitult? On ju Shmiguni tiim tänavu määrdega korduvalt puusse ja Alaveri määrdemehed kümnesse pannud?

Naised vihjavad dopingule

Teine, seekord mitte rahvuslik, vaid rahvusvaheline inetus Oberstdorfis on mõne naissuusataja kerge suuvärk. Kõigepealt viskas suusakuningannaks ennustatud Marit Björgen vihje, et nemad, norralannad, on puhtad, teised aga kahtlased. Ta ei imestavat sugugi, kui MMil positiivseid dopinguproove võetakse.

Võlgu ei jäänud meie Kristina Shmigun, visates kindakese nii kahtlaselt headeks muutunud venelannade kui haiguse järel imelikult võiduka Katerina Neumannova suunas. Tema suupruuk on seda imelikum, et alles see oli, kui ta ise üle noatera dopingusüüdistusest pääses ja siis siiralt lubas, et enam mitte kunagi mitte kedagi ei süüdista.

Muide, kas MMi jälgiv spordisõber oskab selgitada, miks ükski meessuusataja pole (isegi mitte hiljuti löögi all olnud ja nüüd suusavahetusega sõidu võitnud Vincent Vittozi suunas) dopingusõna suhu võtnud? Ja miks on vait dopingukütid? Võiks ju anda lühikese teate “oleme teinud x-arvu proove, kõik negatiivsed”.

Mis saab edasi?

Usun, et Veerpalul on pühapäeval 50 kilomeetris medalishansse, kui ta suusavalik õnnestub. Igatahes see, et ta kahetisõidus (keelemeeste pakkumine suusavahetuse asemele) uisku sõita jaksas, näitas Andruse korralikku vormi.

Kui Shmiguni haigus oli vaid ehmatus, ilm tuleb laupäeval sombune ja määre täkke pannakse, võib ka tema 30 kilomeetris üsna eesotsas olla.

Üks küsimus siiski jääb. Nii Andrus, Jaak kui Kristina väidavad, et mida raskem ilm ja rada, seda sobivam neile. Oberstdorfis on väga rasked, FISi ülempiirini viidud rajad ja need sobivad miskipärast rohkem teistele, mitte meie tuusadele?

Mis saab edasi kaugemas perspektiivis? Arvan, et Katrin Shmigun loobub juba sel kevadel, kõrvale astub ka 30aastane Silja Suija.

Järgmisel talvel on Torino olümpia järel tõe tunnistamise (loe: motivatsiooni otsimise) hetk käes 35aastasel Veerpalul, 34aastasel Mael ja 29aastasel Kristina Shmigunil.

Kindlasti ka papa Shmigunil. Aga ei tahaks uskuda, et (siis loodetavasti köhavabal) Alaveril.

Anti Saarepuu ja Kaspar Kokk on mehed, kellest professor võib uued kullaküsijad teha. Võib-olla me ei peagi väitma, et Eesti talisport lõppes Torinos.