Täiega normaalne! Saate aru, ma olen juba 15aastane, aga ma ausalt tunnen, et mul on juba hull stress nagu mõnel penskaril.

Selle normaalseks põhjuseks saab hinnata ainult vanemaid, kes minu arvates mind enam ei armasta.

See ei ole ju normaalne, kui mu armas issi ei anna mulle taskurahaks viis sotti päevas, eks. Vanemad ei või mõista mu vajadusi! Ma olen beibe, mitte mingi mõttetu tsikk.

Saate aru, mul on vaja juuksuris käia ja maniküüris ja massaažis ja šoppamas, eks. Mõelge, kuidas teised mind vaatavad, kui ma seda ei saa, ma ju muutun täiega mõrraks siis! Ma tahan ka kunagi mehele minna ja selleks ma pean ju ilus välja nägema. Aga ma ei saa näha, sest vanemad arvavad, et nende tütar võib nõid olla.

Siis said vanemad ükspäev täiega normaalse naljaga hakkama.

Ühesõnaga, ma tantsisin kodus peegli ees. Ja ülikõva! Siis tuli mu armas emme ja teatas, et pangu ma oma plärakast kinni, sest tema tahab magada! On see siis normaalne või? Mul on vaja minna klubisse tuusama ja emps soiub, et tema tahab magada. Kell oli alles mingi 1 siis!

Muudmoodi ma sellist suhtumist ei oska seletada, kui et vanemad ei armasta mind enam. Nad ahistavad mind niipalju, et ma ei tea enam, mida teha. Isegi mehi ei lubata mul koju tassida!

On see siis normaalne või?

Ma tõesti ei tea enam, mida teha, kui keegi teab, palun aidake mind!

Kerttu Sakke, tibi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0