Kohati teleseriaalilik sündmuste käik seab vastamisi armastuse ja ettekujutuse sellest, kire, pühendumuse, võimu ning elu seaduspärasused. Armastust on siia maailma püüdlema saadetud pea kõik. Täiuslikku armastust. Ainult et kuidas teda ära tunda?

Moodne naine ja tektoonika

Loo peategelasele Diane’ile (Carmen Mikiver) tähendab armastus seda, kui ollakse armastatuga pidevalt koos, närvilõpmed ergud kaaslase iga liigutuse peale. Ei suudeta lahus olla, jagatakse kõike, igat sekunditki. Ainult et nii nagu elu, on ka suhe pidevas muutumises ja ühel hetkel – paradoksaalselt just sel, kui Diane on oma armastuse sügavuse ära tundnud – tekib tal mehe vastuarmastuse suhtes kahtlus.

Miks ta ei jookse enam minu juurde nagu haige laps? Miks ta minu kõrval lugedes vahel haigutab?

Diane on moodne naine, kes on suure osa oma elust pühendanud õppimisele ja karjäärile. Võimukoridoridesse jõudmiseks on ta pidanud meestega võistlema. Ta on jõuline ja kindel seni, kuni suudab olukorda kontrollida, ja armastustunne – nii näib Diane arvavat – peab olema kontrollitav ning mõõdetav. Nagu on mõõdetavad ja ennustatavad seismilised protsessid, nii nagu seda teeb tektoonika – maakoore ehitust ja arengut uuriv geoloogiline haru.

Lavastus on üles ehitatud Diane’i karakterile ja annab seega näitleja Carmen Mikiverile enam võimalusi. Vastandina joonistub välja Diane’i ema madame Pommeray (Helle Kuningas), kelles on kõik see, mis tema tütres puudub. Ta on lapsnaine, kes naudib koketeerimist ja tähelepanu, ammutab elujõudu mehelikust tähelepanust ja hoolitsusest, ta sõltub sellest.

Indrek Taalmaa on Richardina naistele väärikas vastasmängija, edukas ärimees, kes allub intriigile küsimusteta. Kahju, et tema karakteri avamiseks on loos vähem võimalusi jäetud.

Piret Laurimaa mängib andekat, aga naiivset rumeenlannat, kes on sunnitud prostituudina elatist teenima, kuni satub Diane’i lavastatud Tuhkatriinu-loo peategelaseks. See roll vastandab alanduse ja ülenduse, rentsli ja kantsli, tsiteerib teiste hulgas Charles Baufdelaire’i.

Kaili Närepi kehastatud Rodica – prostituut Pariisi tänavalt – toob lavastusse värvi ja jämekoomikat, mis loo kohatist ülepinget vabastava naeruga leevendab. Just selliste kontrastsete ja veidi nagu vägisi kistud süžeepöörete tõttu sarnaneb lugu teleseriaaliga ja on tänuväärne, et lavastaja on jätnud kasutamata sarnasusest tuleneva libeda tee. Oleks ju olnud võimalusi välisteks efektideks, värvideks, pisarate kiskumiseks.

Lavastaja Enn Keerd on jätnud loo selgelt raamidesse, pildid joonistuvad loogiliselt ja maitsekalt ning ühe domineeriva karakteri kõrval jääb kõlama eelkõige ühe armastuse lugu.

Armastuse ebamugavus

Diane’i ja Richardi suhtel ei ole traditsioonilist õnnelikku lõppu. Oldi liiga uhked, et oma nõrkust tunnistada. Liiga uhked, et üksteisele armastust avaldada. Liiga isekad, et alanduda. Võisteldi tundes, aga võitjaid ei ole. Ometi ei saa öelda, et peategelased jäid õnnetuks, vastupidi …

Laval kulgev “Tunnete tektoonika” aitab vaatajal armastuse tõelist olemust näha. See juhatab kätte ehk õigeima suuna – armastust võib tunnetada täiuslikumalt, kui suudetakse lõpuks välja astuda enesekesksest maailmast ja kukutada troonilt oma ülim Mina. Ja näitab, et armastus on põhjusega ebamugav.

Lavastus tuletab meelde piibellikku isetu armastuse ülimust ja suunab filosoofiliste järelduste ning arutluste poole.

Näiteks vaieldakse Platoni “Pidusöögis” armastuse üle ja seal ütleb Sokrates, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale.

Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, see tähendab vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub.

Näidendi autori Eric-Emmanuel Schmiti sõnade järgi tuleb nõustuda armastuse ebakindluse ja ähmasusega. Sellega, et ta on suur õnnemäng, vaba ja allumatu, õrn ja julm. Sellega tuleb lihtsalt leppida.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: