| |
|
 |
Eesti reservohvitseride kogu liikmed Viljo Vetik (vasakul) ja Jüri Kask eemaldasid möödunud laupäeval Tori kirikus katte elavaks ajalooraamatuks saanud erukapten Harald Nugiseksi pronksbüstilt.
Foto: Urmas Luik |
|
Muinsuskaitsele pühendujad avasid Toris Nugiseksi büsti
23.10.2007 00:01
Silvia Paluoja, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Eesti sõjameeste mälestuskirikus rääkisid muinsuskaitsetööle pühendunud kahest viimasest aastakümnest ja tulevatele põlvedele jäävast jäljest, üritus tipnes pühakoja taastamise ärgitaja ja kaasaaitaja Harald Nugiseksi pronksbüsti avamisega.
Viimasel sõjasuvel sakslaste taganemise ajal süüdatud ja varemeisse jäänud kiriku taastamine algas 1990. aastal Tori kihelkonna muinsuskaitse seltsi talgutega. “Kõige rohkem sundis meid tagant see, et kui me ikka õiged eestlased oleme, taastame Tori kiriku – et midagi järeltulevatele põlvedele näha oleks,” rääkis Nugiseks. “Nüüd on jälg järel, olgugi et kaasabi on igalt poolt tulnud, ja selle üle on mul hea meel.”Tänujumalateenistusega märgiti ka 155. aasta möödumist Tori kirikule nurgakivi panemisest. Isiklik sümpaatia Tori kiriku taastajate ühenduse sünnipäevakingitusena väärikamale kaasaaitajale valminud büsti autor on skulptor Mati Karmin. Professor Karmin rääkis, et see töö tuli tal kui loojal kiiresti, sest aitas isiklik sümpaatia portreteeritava vastu ning loojana meeldisid talle Nugiseksi noorpõlvepildid. “Kahtlemata on ta olnud elus peale äärmise vapruse ka õnnesärgis sündinud,” mõtiskles Karmin. “Mulle isegi tundus, et ta on olnud päikesepoiss, tal on praegugi sära silmades. Ühe suunurga naeratus, mis tal on noorpõlvepiltidel, seda püüdsin siia jäädvustada.” Büsti autor käis ja valis kujutatava juures kodus fotosid, otsesõnu Nugiseksile plaanist ei räägitud. Mundrikuue pronksil on kujutatud ka Eesti kaitseväe eriteenete rist, mille Pärnumaa vapimärgi kavaler erukapten Nugiseks pälvis 2003. aastal. “Harald ei teadnud, et see portree tuleb, kuigi ta on väga terane inimene ja tõenäoliselt aimas, kui me Jüri Kasega käisime tema juures, aga ei näidanud seda välja oma tagasihoidlikul moel,” seletas Karmin. Lisades, et ta tahab legendaarse mehega kokku saada ja kuulata lugusid, mida pajatab 1. märtsil 1944. aastal Narva rindel Vaasa sillapea Punaarmeelt tagasi vallutamisel üles näidatud vapruse eest Raudristi Rüütliristiga autasustatu. Väärikas samm “Räägin ausalt, nagu tunne on – mina ei ole nii tähtis mees, et pronksi valada! Milleks seda vaja on?” paistis eile hommikul sünnipäevaõnnitlusi vastu võtva Nugiseksi näost siiras pahurus. “Ma pean seda väga väärikaks sammuks, sest Harald Nugiseks kahtlemata on üks vapramaid Eesti sõjamehi, ja see sõda, milles tema võitles, oli teine vabadussõda,” rääkis riigikogu riigikaitsekomisjoni liige ja muinuskaitseühenduse esimees Trivimi Velliste. Velliste lisas, et see oli üks sõda, mis oli Teise maailmasõja sees, see oli sõda, kus Eesti oli sunnitud võtma relvad vaenlaselt number kaks, et peatada vaenlane number üks, kes oli surmavaenlane. “See oli meie jaoks selles mõttes väga ebamugav sõda, et me ei saanud võidelda oma sinimustvalge lipu all, meie tookordne peaülesanne oli peatada vaenlane number üks – et ta ei tuleks üle Narva jõe. See oli põhiline, mille pärast Eesti mehed võitlesid, ja Nugiseks oli nende hulgas vapramaid,” kinnitas Velliste. Tori kirikus avati 2004. aasta 1. veebruaril Vabadussõja
sangari Julius Kuperjanovi pronksbüst, mille autor on Jaak Arro.
|
